/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/05/20/16858271t1h97b7.jpg)
Meie Linnutee galaktikas leidub palju kummalisi objekte, kuid üks hiljutine avastus teeb astronoomid tõeliselt nõutuks. Võimsa raadioteleskoobiga kogutud andmetest leidsid teadlased nähtuse, mis paistab olevat peaaegu täiuslikult sfääriline mull. On teada, millega on üldjoontes tegu – tegemist on supernoova jäänukiga ehk plahvatanud tähe välja paisatud ja paisuva materjali keraga. Kuid selle tekkepõhjus jääb esialgu mõistatuseks.
Austraalia Lääne-Sydney ülikooli astrofüüsik Miroslav Filipovići juhitav rahvusvaheline teadlasrühm andis objektile nimeks Teleios – vanakreeka sõna, mis tähendab täiuslikkust. Pärast põhjalikku analüüsi järeldasid teadlased, et selle objekti päritolu mõistmiseks on vaja teha lisavaatlusi ja täpsemat teavet.
Uurimistöö avaldati teadusajakirjas Publications of the Astronomical Society of Australia ning on kättesaadav ka eeltrükiserveris arXiv.
ASKAP (Australian Square Kilometre Array Pathfinder) teleskoobivõrgustik on oma Universumi Evolutsioonilise Kaardi (EMU) programmi käigus avastanud taevas hulgaliselt omapäraseid ja eri kuju ning suurusega ringikujulisi objekte. Mõned neist, nagu tuntud Kummalised Raadioringid (Odd Radio Circles ehk ORCS), asuvad galaktikatevahelistel kaugustel ja nende päritolu on siiani selgusetu.
Teleios, mis asub aga meie enda galaktikas, on tõenäoliselt teistsugust päritolu kui need süvakosmosest pärit ORCSid. Ent kuigi on objekt meile lähemal ja seetõttu väiksem, teeb tema päritolu määramise keeruliseks asjaolu, et selle kaugust ei õnnestu täpselt määratleda.
/nginx/o/2025/05/20/16858273t1hdf6d.jpg)
Filipović ja tema kolleegid leidsid, et objekt helendab väga nõrgalt vaid raadiolaineid. Helenduse spektraalanalüüs viitab sellele, et tegemist on tõenäoliselt Ia-tüüpi supernoova jäänukiga ehk ühe eredama supernoovavormiga universumis. Sellised plahvatused leiavad aset siis, kui valge kääbustäht kaaslasest materjali ahmides ületab kriitilise massipiiri ning plahvatab.
Probleem seisneb aga selles, et kosmiliste objektide kaugust on sageli keeruline määrata. Uurijad suutsid välja pakkuda kaks võimalikku kaugust: umbes 7175 valgusaastat või umbes 25 114 valgusaastat. Mõlemad vahemaad viitavad aga väga erisugustele arengulugudele. Lähemal kaugusel oleks jäänuki läbimõõt ligikaudu 46 valgusaastat ja vanus alla 1000 aasta. Kui objekt on kaugemal, ulatuks selle läbimõõt juba 157 valgusaastani ning vanus oleks üle 10 000 aasta.
Olgu kaugus milline tahes – mõlema stsenaariumi puhul ootaksid teadlased röntgenkiirguse olemasolu, kui esineb Ia-tüüpi supernoova. Selle puudumine on aga tõsine anomaalia.
:format(webp)/nginx/o/2025/05/20/16858352t1hbf3a.jpg)
Üks võimalik seletus on, et Teleios on Iax-tüüpi supernoova jäänuk, mis on Ia-tüüpi alaliik, mille puhul ei hävine valge kääbus täielikult, vaid jääb alles nn zombitähe kujul. See seletaks hästi objekti kiirgusomadusi, kuid sel juhul peaks objekt asuma palju lähemal – umbes 3262 valgusaasta kaugusel. Tõepoolest, selles kauguses on teada ka täht, mis võiks zombijäänuki kandidaat olla, kuid ükski teine kaugusmõõtmine ei kinnita, et Teleios oleks tegelikult nii lähedal.
Kõigi nende teaduslike mõistatuste kõrval võib peaaegu täiuslik sümmeetria esmapilgul tunduda kõrvalise detailina. Enamik supernoovajäänukeid on vähemalt mingil määral asümmeetrilised, kuna plahvatus ise võib olla ebaühtlane või puudub laienev materjal kokku tähtedevahelise keskkonna gaasi ja tolmuga. Aja jooksul hakkab paisuv kest killustuma.
Ent kui plahvatus toimub sümmeetriliselt ja piisavalt tühjas ruumis, võib jäänuk tõepoolest ühtlaselt laieneda. Seda seni, kuni see ei ole veel killustumisfaasi jõudnud. See teeb Teleiosest haruldase, aga mitte enneolematu objekti.
Et selle objekti tekkelugu mõista, tuleb seda kindlasti edasi uurida.
Artikkel on loetav eeltrükiserveris arXiv.
Allikas: sciencealert.com