/nginx/o/2025/05/14/16844112t1haf26.jpg)
Päikesesüsteemi suurimal planeedil Jupiteril esinevad ka võimsaimad virmalised, mis säravad selle poolustel pidevalt. Need nähtused jäävad inimsilmale nähtamatuks, kuid kiirgavad ultraviolett-, infrapuna- ja aeg-ajalt ka röntgenkiirguse lainepikkustel. James Webbi kosmoseteleskoobi (JWST) uued vaatlused paljastavad nende virmaliste kohta seninägematuid üksikasju.
Jupiteri virmalised tekivad sarnaselt Maa omadega siis, kui kõrge energiaga osakesed satuvad planeedi magnetosfääri ja kiirenevad pooluste suunas, kus nad põrkuvad atmosfääri osakestega, tekitades helenduse. Erinevalt Maast, kus peamine allikas on Päikese tuul, on Jupiteri virmaliste peamine allikas tema vulkaaniline kuu Io. Io paiskab pidevalt välja vääveldioksiidi, mis moodustab tohutu toruse, mis toidab pidevalt planeedi virmalisi.
Üks molekulidest, mis Jupiteri atmosfääris infrapunakiirguse tekitab, on trihüdrogeeni katioon (H₃⁺), mis koosneb kolmest vesiniku aatomist. H₃⁺ emissiooni uurimine võimaldab teadlastel mõista virmaliste energiabilanssi. Nichols ja tema kolleegid kasutasid JWST vaatlusi, et jälgida nende molekulide käitumist Jupiteri virmalistes, kasutades samal ajal Hubble'i teleskoobi ultraviolettvaatlusi konteksti loomiseks.
Leicesteri ülikoolist astronoomi Jonathan Nicholsi sõnul ei olnud kummalisel kombel Webbiga täheldatud kõige heledamal valgusel Hubble'i piltides vastet. „See ajab meid segadusse, ütles Nichols. «Et põhjustada mõlemas teleskoobis nähtud heledust, peavad atmosfääri tabama suured kogused väga madala energiaga osakesi – justkui vihmasadu! Me ei mõista veel, kuidas see võimalik on.»
Need uued andmed, kuigi hetkel mõnevõrra segadust tekitavad, on oluline osa Jupiteri mõistatuse lahendamisel. Tulevased modelleerimised võivad aidata selgitada Jupiteri virmaliste omadusi, mis praegu teadlasi hämmastavad. Samal ajal jätkub vaatluste kogumine erinevatel lainepikkustel. Hea uudis on see, et kuna virmalised on alati olemas, ei pea ootama õiget hetke – iga Jupiteri vaatlus õiges valguses tabab midagi sellest suurepärasest kiirgusest.
Uuring avaldati ajakirjas Nature Communications.
Allikas: sciencealert.com