/nginx/o/2023/12/21/15794004t1hf9ca.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/05/14/16843922t1he105.jpg)
Tippsportlase karjäär võib lõppeda, kui tema dopinguproovist leitakse kasvõi väike kogus keelatud ainet. Maailma Antidopingu Agentuuri (WADA) range vastutuse põhimõte jätab sportlase vastutavaks iga aine eest, mis tema kehas avastatakse, olenemata selle päritolust. See ongi pannud sportlasi muretsema, kas tavaline toit, eriti liha, võib tahtmatult põhjustada positiivse dopinguproovi.
USAs tehti seetõttu ulatuslik uuring, et selgitada, kas tööstuslikult toodetud liha kujutab endast dopinguriski. Texase tehnikaülikooli, USA antidopingu agentuuri (USADA) ja Los Angelese UCLA olümpialabori teadlased analüüsisid USA turul müüdavat veise-, sea- ja kanaliha.
Loomakasvatuses lubatud, spordis keelatud
Uuringu fookuses olid ained nagu raktopamiin, trenboloon ja östradiool, mida Ameerikas kasutatakse loomakasvatuses laialdaselt loomade lihaskasvu soodustamiseks ja sööda tõhusamaks omastamiseks. Kuigi USA toidu- ja ravimiamet (FDA) kehtestab nende ainete jääkide lubatud piirmäärad toiduturvalisuse tagamiseks, on need ühendid spordis keelatud, kuna võivad parandada taastumist, tõsta lihasjõudlust ja mõjutada hormoontasakaalu, andes sportlasele ebaausa eelise.
WADA määratleb need ühendid kui jõudlust parandavad ained ja sportlasi võidakse karistada isegi äärmiselt väikeste koguste pärast, kui need dopinguproovis tuvastatakse.
Tulemused: jäljed leiti, ohutustaset ei ületatud
Uuringu käigus leiti osas veiselihanäidistes tuvastataval tasemel raktopamiini, trenbolooni ja östradiooli jääke. Õnneks jäid kõik leitud kogused FDA kehtestatud ohutuslävenditest palju madalamaks. Sealihas ja kanas neid aineid peaaegu ei tuvastatud.
Analüüsiti samade kõrgresolutsioonimeetoditega, mida kasutatakse dopingulaborites, tagades tulemuste usaldusväärsuse ka tippspordi kontekstis. Uuring ei keskendunud niivõrd toiduturvalisusele üldiselt, vaid konkreetsele küsimusele: kas igapäevaselt tarbitavas lihas võib leiduda piisavalt jääke, et mõjutada sportlase dopingutesti?
Pilgud pööratakse impordilihale
USA teadlased plaanivad uuringu järgmises etapis analüüsida ka imporditud liha, et hinnata, kas USA turule sisenev rahvusvaheline toodang vastab samadele ohutusstandarditele.
Projekti juhtiv professor Bradley J. Johnson Texase tehnikaülikoolist tõi esile järelevalve jätkuvat vajalikkust. «See on oluline samm spordidopinguteaduse viimiseks toidulauale, kinnitades, et tavapärane USA lihatarbimine ei kujuta sportlastele märkimisväärset dopinguriski,» sõnas Johnson.
/nginx/o/2025/05/14/16843926t1hfaaa.jpg)
Kristjan Port: tegemist on vana probleemiga
TLÜ tervisekäitumise ja spordibioloogia professor Kristjan Port nentis, et tegemist on vana probleemiga. «Hiina ja Ladina-Ameerika on regioonid, kus pärast kohaliku liha söömist on sportlaste ainevahetusest leitud keelatud aineid,» selgitas Port. «Sportlase süütust on sel puhul raske tuvastada, kuna ta võib kohalikke tingimusi kasutada ka ettekäändeks. Ent suures pildis hoiatatakse sportlaseid sealset liha söömast. Tegemist on väga tõsiste ainetega ja karistused on karmid,» ütleb Port.
Kas Euroopas ja Eestis on põhjust muretsemiseks?
Eesti Maaülikooli toiduteaduse ja toiduainete tehnoloogia õppetooli vanemlektor Kristi Kerner ja Eesti Maaülikooli tõuaretuse ja biotehnoloogia õppetooli vanemlektor Alo Tänavots kinnitavad, et Euroopa Liidus on veiste kasvatamisel keelatud kasutada kasvu soodustavaid hormoone, sealhulgas raktopamiini, trenbolooni ja östradiooli. Nende ainete kasutamine on keelatud ka teiste põllumajandusloomade puhul.
Kuigi USAs, Kanadas, Austraalias ja mõnes Lõuna-Ameerika riigis on hormonaalsete kasvukiirendajate kasutamine lihaskasvu suurendamiseks laialdane, leiab EL, et loomadele manustatud hormoonid ja metaboliitide hormoonijääkide liigne tarbimine võib inimestele ohtu kujutada.
Ka põllumajandus- ja toiduameti loomatervise ja -heaolu osakonna juhataja Olev Kalda kinnitusel on viidatud preparaatide kasutamine toidu tootmise eesmärgil Euroopa Liidus peetavatel loomadel aastakümneid olnud keelatud. Ainsaks erandiks võib olla veterinaararsti ettekirjutus ravi eesmärgi, millele reeglina järgneb toidutootmisest välja arvamine. «Seda, kas keeldu on järgitud, hinnatakse saaste- ja jääkainete seire programmi ja veterinaararstide poolse ravimite kasutamise kontrollide raames. Rikkumisi ei ole tuvastatud,» ütleb Kalda.
:format(webp)/nginx/o/2024/02/08/15875084t1h8c6d.jpg)
Müüdid, väärarusaamad või teaduslik alus
Kristi Kerner ja Alo Tänavots teavad, et kohalike tarbijate seas levivad aeg-ajalt väärarusaamad, justkui kasutataks Eesti loomakasvatuses kasvuhormoone või manustataks antibiootikume vastutustundetult, mistõttu kardetakse liha kaudu saada kahjulikke aineid. Tegemist on aga müütidega, millel puudub teaduslik ja faktiline alus.
«Eestis müüdav liha on turvaline ning vastab kõigile ELi rangetele toiduohutusnõuetele. Kodumaine liha on tarbijale ohutu ning selle kvaliteet ja vastavus toiduohutusnõuetele on Eestis pideva kontrolli all,» kinnitasid eksperdid.
Kokkuvõttes võib öelda, et Eestis müüdav liha on usaldusväärne ja vastab kõrgetele toiduohutusstandarditele. Kodumaine liha on sageli isegi kvaliteetsem kui importliha, kuna lühike tarneahel tagab värskuse ja vähendab mikrobioloogiliste riskide tekkimise võimalust. Lisaks on loomade pidamistingimused Eestis rangelt kontrollitud ning tootmine toimub läbipaistvalt ja vastutustundlikult kogu tootmisahela ulatuses. Seega ei ole Eesti sportlastel põhjust kohaliku liha tarbimise pärast muretseda.
Kerner ja Tänavots lisavad, et Eestis on mitmeid lühikese tootmisahelaga väiketootjaid-töötlejaid, kelle kasvatatud lihaveised toituvad peamiselt kohalikest söötadest, veedavad rohkem aega karjamaal ning nende kasvatamisel välditakse liigset antibiootikumide kasutamist, mis kõik kokku annab lihale selgelt eristuva maitse ja tekstuuri. Kohalikel karjamaadel kasvanud lihal on parem rasvhappeline koostis võrreldes välismaiste nuumafarmide toodanguga, kus loomad on piiratud ruumis ning toituvad peamiselt teraviljast. Rohumaadel kasvatatud veiste liha sisaldab rohkem oomega-3-rasvhappeid ja antioksüdante ning on väiksema rasvasisaldusega, pakkudes tarbijale tervislikumat alternatiivi. Selline liha on ka rikkalik B-vitamiinide, eriti B12-vitamiini allikas, sisaldades seda kuni kolm korda rohkem kui tavaline nuumaveise liha. Mineraalainete poolest on kohalik rohumaaveise liha eriti väärtuslik seleeni, tsingi ja raua allikas, mis kõik on olulised immuunsüsteemi tugevdamiseks ja tervise toetamiseks. Nende mikrotoitainete suurem sisaldus on otseselt seotud mitmekesise rohumaataimestikuga, millest loomad toituvad, saades oma organismile vajalikud toitained otse looduslikest allikatest, mitte kunstlikest lisanditest.
Eesti tarbijad saavad olla kindlad, et kohalikku liha ostes toetavad nad mitte ainult kohalikku majandust, vaid ka kestlikku ja tervislikku toidulauda, tehes keskkonnateadliku valiku, kuna vähem toidukilomeetreid tähendab väiksemat ökoloogilist jalajälge. Seetõttu on Eesti rohumaaveise liha suure toiteväärtusega ja looduslikum valik terviseteadlikule tarbijale.