SIGNAALID KORSTNAST ⟩ Millised on Vatikani musta ja valge suitsu retseptid?

See pole juhuslik toss: konklaavi märguanne Sixtuse kabeli korstnast annab märku, kas paavst on valitud või mitte. Musta ja valge suitsu taga on aga kindel keemia, mis teeb need märguanded selgeks ja segadust tekkida ei tohiks. Kunagi kasutatud õlgedega võis juhtuda, et tume muutus hiljem heledaks signaaliks ning segadust oli palju. Foto: Felice De Martino / ZUMA / Scanpix

Kui kogu maailma silmad on pööratud Vatikani poole, kuhu 133 kardinali on kogunenud katoliku kirikule uut juhti valima, on ainsaks märgiks nende kinniste uste taga toimuvast salapärased suitsupilved, mis kerkivad Sixtuse kabeli värskelt paigaldatud korstnast. See, kuidas suitsu värvi tehakse, on iidne traditsioon, millel on oma kindel retsept.

Must suits tähendab, et kokkulepet veel pole, valge aga kuulutab uue paavsti valimist. Kuid mis keemia peitub selle dramaatilise suitsuetenduse taga? Teadus muudab lihtsa põlemisprotsessi ajalooliseks sündmuseks, kirjutab Hulli ülikooli professor Mark Lorch väljaandes The Conversation.

Kui suits oli lihtsalt... suits

Algselt oli kardinalide salajane hääletussedelite põletamine lihtsalt viis, kuidas tagada konklaavi hääletustulemuste salastatus. See tava ulatub vähemalt 15. sajandisse.

Suits muutus avalikuks signaaliks alles 18. sajandil, kui Sixtuse kabelisse paigaldati korsten, et kaitsta Michelangelo freskosid tekkiva tahma eest. Keegi ei mõelnud toona, et sellest saab märk, kuid pealtvaatajad hakkasid seda ometi ise tõlgendama.

19. sajandiks oli suitsu kasutamine juba teadlik. Kui tossu nähti, polnud paavsti valitud; kui aga seda polnud, oli valimine edukas. Kujuta ette seda segadust! See oli justkui mustvalge maailm ilma hallide toonideta – või pigem, kus hall oligi kõige segadust tekitavam.

Märjad õled ja tõrv: suitsusignaalide segane algus

Et asjad veelgi selgemaks teha, hakati ametlikult kasutama fumata nera (must suits) ja fumata bianca (valge suits) süsteemi.

Alguses lisati põlevatele hääletussedelitele niiskeid õlgi ja tõrva. Igaüks, kes on proovinud niisket lõket süüdata, teab – märg materjal põleb vaevaliselt, aga kui kord süttib, annab see palju tumedat tossu.

See suits tekib mittetäieliku põlemise tagajärjel. Leekide energia kulub esmalt vee aurustamiseks, hoides tule temperatuuri madalana. Suuremad molekulid tõrvas ei põle seetõttu täielikult, tekitades palju tahma ja tumedat suitsu.

Kui aga niiskus on aurustunud, põleb tuli efektiivsemalt, tootes peamiselt veeauru ja süsihappegaasi ning suits muutub heledamaks. See kõikuvat tooni suits – ja selle subjektiivne värvitõlgendus – põhjustaski minevikus suurt segadust, eriti aastatel 1939 ja 1958. Kas hall suits oli lähemal mustale või valgele? Kellelgi polnud aimu!

Keemia tuli appi: kontrollitud katsed korstnas

1970. aastateks oli niiske õle meetod hüljatud ja kasutusele võeti kontrollitumad keemilised segud. Tänapäevaks on sellest kujunenud selge ja ühemõtteline suitsusignaalide süsteem.

Vatikan kinnitas 2013. aastal oma «suitsuretseptid». Musta suitsu saamiseks kasutatakse segu, mis sisaldab kaaliumperkloraati (KClO4​), mis on oksüdeerija ja annab reaktsiooniks hapnikku; antraseeni, mis on kivisöetõrvast saadud süsivesinik, mis toimib suitsu tekitava kütusena; ja kolmandana väävlit, mis reguleerib põlemiskiirust ja temperatuuri.

Selle tulemuseks on tahtlikult ebaefektiivne põlemisreaktsioon, mis toodab suurel hulgal mittetäielikult põlenud süsinikuosakesi. Seega süsiniku (tahma) küllus muudab suitsu paksuks ja mustaks – sarnaselt suitsuga, mida võib näha rehvide põletamisel.

Viimati tõusis valge suits Sixtuse kabeli ajutisest korstnast 13. märtsil 2013, kui valiti paavst Franciscus. Foto: VINCENZO PINTO / AFP / Scanpix

Valge suits aga saavutatakse palju puhtama kütusesegu ja võimsama oksüdeerija abil. Kaaliumkloraat (KClO3​) – mis on isegi reaktsioonivõimelisem kui kaaliumperkloraat – tagab kuuma ja energilise põlemise. Kütusena kasutatakse laktoosi, mis põleb samuti kiiresti ja puhtalt, eraldades veeauru ning süsihappegaasi. Nobe põlemine annab suurel hulgal gaasilisi saadusi, tekitades korraliku valge aurupilve. Viimane koostisosa, männivaik, tekitab kuumutamisel samuti paksu valget suitsu, vabastades pisikesi veeauru tilkasid ja heledat tuhka, mis paistavad valkjad. See sisaldab ka terpeene, mis põledes annavad kahvatu, nähtava suitsu.

Koos võimaldab kaaliumkloraadi oksüdeeriv jõud laktoosil ja männivaigul kuumalt ja kiiresti põleda, andes peamiselt puhtaid põlemisprodukte koos auru ja vaiguosakeste pilvega.

Nunnad koos rahvaga ootamas Peetruse platsil konklaavi otsust: paremal eemal paistab korsten, kust peaks tulema järgmine suitsusignaal. Foto: Stefano Rellandini / AFP

See suits ei sisalda enam tahma, vaid mikroskoopilisi tilku ja peeneid tahkeid osakesi, mis on läbipaistvad või valged. Tulemuseks on selge veeauru ja valge või helehalli suitsu segu, mis eristub väga selgelt tumedast, süsinikurikkast mustast suitsust.

Paavsti valimise suitsusignaal on seega aastate jooksul arenenud hääletussedelite põletamise juhuslikust kõrvalsaadusest hoolikalt väljatöötatud teavitamise vahendiks. Tänapäeval on tänu keemiale suits selgelt äratuntav – paksud mustad pahvakud ebakindla hääletustulemuse korral või erevalge sammas, kui uus paavst on valitud.

Allikas: The Conversation