Henessi Schmidt: mis saab, kui ma ei muretse?

Henessi leiab, et inimene, kes on sisemiselt terve, ei tee loodusele liiga. Kõik algab inimese seest. Kui inimene saab kontakti enda pärisosaga, siis ta ei raiska, ei hävita, ei torma. Foto: Mart Valner

Näitleja Henessi Schmidt on tuntud nii oma rollide kui ka rahuliku, siira eluhoiakuga. Ta on inimene, kes valib hirmu ees mitte taganeda, vaid edasi astuda – olgu selleks üksinda maale kolimine, globaalne sarjavõte või kümnete laste haridusprogrammi juhtimine Ghanas. Just sealt, Little Bridge Foundationi kaudu, peegeldubki tema arusaam elu võimalikkusest: kui sa teed südame järgi, tulevad ka võimalused. Ja kui ei muretse – siis võib juhtuda ime. Kõigest sellest rääkis temaga Ilmaparandaja saates pikemalt Mart Valner.

Kui sa mõni aeg tagasi maale kolisid – üksinda, linnast – siis küsiti ju kohe, et kas hirmus ei ole?

Oli küll. Aga minu elus on kujunenud üks sisemine reegel: tee seda, mis tundub hirmus. See tähendab, et oled piiri peal, astud tundmatusse – ja sealt tulebki kasv. See ei ole ohtlik hirm, vaid lihtsalt uus asi. Ja kui selle kogemuse kätte saad, ei ole ta enam hirmus. Ma ei tea, miks see koht mind kutsus, aga sisetunne oli tugev. Iga kord, kui siia tulen, tunnen, kuidas hing tõmbab sügavalt sisse ja ütleb: aitäh, et tulid.

Aga töö, teatrid, filmid – kõik see jääb ju linnadesse?

Muidugi, aga see ongi minu jaoks töö – mitte elu ise. Olen ise öelnud naljaga pooleks, et püüan pensionile jääda. Mitte formaalselt, vaid elustiilis: lubada endale rahu ja rütmi, mis ei sõltu kellast ega kohustusest. Ma ei taha oodata pensioniiga, et lõpuks elada nii, nagu süda tegelikult tahab.

Mis siis saab, kui sa otsustaksid, et «ma enam ei näitlegi?» Kuidas sa siis hakkama saad?

No võta kõigepealt sõõm nõgese- ja mustsõstrateest... sellest saab juba elada, vähemalt vaimselt. Elu näitab. Võib-olla nõgese- ja mustsõstrateest ei ela ära, aga eluvaimu annab küll. Ma usun siiralt, et kui inimene liigub südame järgi, siis elu loob võimalused. Eestis on meid vähe – kontaktid on tugevad. Ma saaksin korraldada taimelaagreid, teha kontserte, jagada teadmisi. Need pole võib-olla suured sissetulekud, aga nad on ausad ja siirad. See on väärtus, mida raha ei mõõda.

Kui sa lähed Netflixi sarja võttele, kas sa oledki «paljajalu metsast tulnud» Henessi?

Just see mõjubki. Inimesed on väsinud mängudest ja pealiskaudsusest. Kui keegi tuleb ilma maskita, räägib otse ja ausalt, siis see raputab. Mäletan, kuidas Iirimaal küsiti mult kogu aeg, kuidas mul läheb – aga see oli automaatne viisakus. Kui ma vastasin, et istun lihtsalt puu all ja mul ongi hästi, siis see ehmatas neid algul. Aga lõpuks tundus see neile värskendav. Ja mitte ainult minus – see on eestlastele üldisemalt omane: lihtsus, rahu, pärisolek.

Kas sa oled vahel võtteplatsil taimi korjates ka hiljaks jäänud?

(Naerab.) Ma olen korjanud küll, aga päris hilinemisega pole hätta jäänud. Mõnikord on öeldud, et ära roni kivide otsa või ära turni ohtlikult. Aga kui roll võimaldab looduses olla, siis ma naudin seda täiel rinnal. See ei ole «rolli sisse elamine», see ongi elu ise.

Sotsiaalmeedias jälgivad sind paljud, eriti noored tüdrukud. Kuidas sa seda tajud?

Mingil hetkel sain aru, kui palju noori mu tegemisi vaatab. Ja siis küsisin endalt: milline eeskuju ma olla tahan? Kindlasti mitte see, kes postitab ainult «kõik on super» kuvandit. Ma tahan jagada ausust, loodust, vaikust, päriselu. Et keegi näeks, et ka nii võib. Et ei pea olema pidevalt «äge», vaid võib olla lihtsalt hea ja olemas.

Räägime nüüd Aafrikast. Sa oled seal üles ehitanud midagi suurt. Miks?

See tuli mu ellu ootamatult. Ma ei oska isegi öelda, miks. Aga kui elu toob midagi su ette ja sa tunned, et sa ei saa öelda «ei», siis võib-olla peadki ütlema «jah». Meil on seal 40 last, kellele võimaldame haridust. Permakultuuriaed, joogiveekaev, töötoad – kõik see on kasvanud aastate jooksul. Vahel on olukordi, kus on vaja paari päevaga leida kümneid tuhandeid eurosid. Ja ma ei tea, kust see tuleb. Aga kuidagi tuleb. Selle kõige sees olen õppinud kõige olulisemat: mis saab, kui ma ei muretse?

Kas sa oled sellega üksi? Korraldad kogu Little Bridge Foundationi tööd?

Pikka aega olin. Eelarved, kirjad, sotsiaalmeedia, annetuste kogumine – kõik minu teha. Nüüd on mul üks väga tubli abiline, kes aitab kujunduste ja postitustega. Aga ikka on päevi, kus ma kustutan tulekahjusid hommikust õhtuni. Ja siis mõtlen – kuidas seda teha nii, et see oleks jätkusuutlik ka minu jaoks?

Kui Henessi Schmidt sai aru, kui palju noori tema tegemisi vaatab, küsis ta endalt: milline eeskuju ma olla tahan? «Kindlasti mitte see, kes postitab ainult «kõik on super» kuvandit. Ma tahan jagada ausust, loodust, vaikust, päriselu,» ütleb ta. Foto: Mart Valner

Kust annetused tulevad?

Enamasti mitte firmadelt, vaid tavalistelt inimestelt. Sageli nendelt, kellel endalgi pole palju. See puudutab mind. Küllalt on ettevõtteid, kes ütlevad, et «must Aafrika meid ei puuduta.» Aga kui inimene näeb last, kelle elu saab päästa või muuta – siis ei küsi ta, kus see laps elab. Me kõik oleme seotud. Meie riided, telefonid, kohv – kõik see on seotud maailmaga. Ja maailm ei lõpe Eesti piiril.

Aga sa saad ju minna oma suure Netflixi sarja võttele ja küsida teiste kuulsate näitlejate käest: «Anna natuke!»

(Naerab.)Tead, Mart – ma just sellepärast selle organisatsiooni lõingi. Ma olin seal suurel võttegrupil ja mõtlesin, et noh, mis see siis on – üks paneb viis tuhat, teine kümme. Teades, kui palju mina – väikese rolli eest – palka sain, ja mõeldes, kui suur on nende tasu, siis tundus loogiline, et nad võiksid toetada. Aga mitte keegi ei andnud mitte midagi. Mitte keegi.

Ja ma sain aru, et ega nad peagi. Igaüks aitab seal, kus ta tunneb, et see on tema jaoks õige ja oluline. Mõnda see lihtsalt ei puuduta. Aga mind see puudutab.

Vahel ma tunnen, et nagu otsin seda «valget laeva» – mingit suurt toetajat, mingit müütilist võimalust, mis kõik ära lahendaks. Ja nagu sa ütlesid, heategevuses liigub ju tohutult raha. Aga minul on tunne, et mul on projekt, mis on päriselt läbimõeldud, mis aitab, mis on aus. Ja ikka on keeruline sinna küüned taha saada.

Mul pole kunagi olnud mingit suurt firmat selja taga. Mitte kordagi. Ma olen proovinud – olen kirjutanud Eesti suurtele ettevõtetele, ja sain väga erinevaid vastuseid. Mõni ütles otse: «Ma ei usu musta Aafrikasse.» Mõni ütles, et nad toetavad ainult Eesti lapsi. Et see pole meie asi.

Aga mina usun, et see on väga meie asi. Olen käinud koolides, tudengitele, isegi eakatele rääkimas – seletanud, kuidas me oleme kõik seotud. Kust tuleb meie kohv? Suhkur? Meie riided? Kuhu need riided lõpuks jõuavad? Kust tulevad meie telefoniakud, koobalt? See maailm on tohutu. Ja meie mugavused tulevad kellegi teise arvelt.

Nii et jah – võib-olla see valge laev tuleb. Võib-olla ei tule. Praegu ma lihtsalt teen. Teen ja ootan. Ja kui peab tulema, küll ta siis tuleb. Võib-olla mägede tagant. Aga võib-olla ei peagi tulema. Eks siis ole näha.

On sul olnud ka lootusetuse hetki?

On küll. Hetki, kus tunned, et ei jaksa. Et midagi ei tööta. Aga samas – iga kord, kui ma olen mõelnud alla anda, on keegi tulnud ja öelnud midagi, mis annab uut jõudu. Või on tulnud just see toetus, mis oli puudu. Elu ei lase mind lahti. Ma usun, et niikaua, kui see õpetab, ma teen seda edasi.

Ja samal ajal oled sa sügavalt seotud looduse ja keskkonnaga ka siin Eestis?

Jah. See on minu igapäevane elu. Nullkulu eluviis, ravimtaimed, vaikne maaelu – see kõik algas juba teatrikooli ajal. Ma lihtsalt tundsin, et see on õige. Hiljem olen mõistnud, et inimene, kes on sisemiselt terve, ei tee loodusele liiga. Kõik algab inimese seest. Kui inimene saab kontakti enda pärisosaga, siis ta ei raiska, ei hävita, ei torma.

Aga suured kliimateemad? Rohepööre? Energia?

Ma ei vali poolt. Ma valin kuulamise ja kahtlemise. Mulle tundub, et liiga palju on neid, kes on nii kindlad oma tõe õiguses. Aga ma püüan küsida: äkki ma eksin? Äkki see teine inimene näeb midagi, mida mina ei näe? Ainult kahtleja saab areneda. Ma ei taha olla «vana känd», kes ei kuula. Ma tahan otsida tõde – ka siis, kui see muudab mu arvamust.

Mis on sinu järgmine roll? Kas näeme sind taas ekraanil või laval?

Võib-olla. On mõned arutelud ühe täispika filmi üle sügisel, võib-olla midagi ka Kinoteatriga. Aga kui ei tule, siis ei tule. Siis ma võtan võsa, ehitan kompostikasti ja kasvatan taimi. Ja kui tuleb, siis ainult siis, kui see ei murra minu rahu.