TUROVSKI SELGITAB ⟩ Mutid – tegelased allilmast, need «põrgulikult ohtlikud» elukad

Iga mutimullahunnik räägib lugu – mitte laiskusest või pahatahtlikkusest, vaid väsimatust tööst ja võitlusest ellujäämise nimel. Kes on see salapärane tegelane, keda ühed vihkavad ja teised imetlevad? Tuleb välja, et maa-alune elu on täis leidlikkust, vaprust ja kavalust. Ja võib-olla on mutt hoopis see sõber, keda su aed kõige rohkem vajab? Astu sisse, tõelised lood alles algavad. Zooloog Aleksei Turovski kõneles muttidest pikalt ning osutas asjaolule, et tema jaoks jäävad mõistmatuks inimeste soovid mutte tappa ja teha seda kirglikult. Teda ajendas seda tegema 22. aprillil Kanal 2 eetris olnud saade «Tipptund», kus endine kaitseväe juhataja Martin Herem demonstreeris mutitapmise erinevaid võtteid.

Siinkohal tuleks juttu teha muttidest. Just sellest tavalisest ehk Euroopa mutist – Talpa europaea. Üsna tavatul, ehk tavainimese jaoks isegi tavalisel moel, kuuleme ikka ja jälle sellest, kui kahjulikud need imelised loomad on ja kuidas on täiesti möödapääsmatu ja vaat et isegi kohustuslik neid hävitada. Minu jaoks on olnud kurb ja samal ajal ka üllatav avastada, et meie kaitseväe endine juhataja Martin Herem – vaieldamatult tark inimene, on ometi võtnud oma südameasjaks muttide hävitamise. Ja ta pole ainuke selline, ei Eestis ega kaugeltki ka maailmas mitte.

Kaitseväe endine juhataja Martin Herem on oma sõnul oma tänava parim mutikütt Järvakandis, keda kutsutavat ka mujale. Kunagi oli ta kogunud enda püütud muttide nahku, et neist endale vest teha lasta. Need nahad läksid aga raisku, kui sügavkülmik, kus ta neid hoidis, üles sulas. Herem kasutab ka teist, paukpadrunil töötavat mutilõksu. Foto on illustratiivne. Foto: Ultraskrip/Shutterstock

Sõbrad, selle peale ma tõesti midagi muud teha ei saa, , kui tuleb hakata muttide advokaadiks. Tegelikult olen ma enamiku elusolendite advokaat ja tõepoolest, teisiti ma ei saagi. Kas kindral Herem või teisedki kirglikud mutivastased mu jutust ka oma hoiakuid muudavad, ei oska ennustada aga järgnev on see, mida muttide kohta on teada.

Selline on Martin Heremi lemmiklõks muttide tapmiseks. Foto: Taivoster Baltic

Miks mutt su muru ei vihka – ja miks sa teda hoopis tänama peaksid

Aiapidajaid häirivad enim mutimullahunnikud. Nende taga tuleb aga näha pigem positiivset – mutt taimejuuri ei jära, küll aga need, keda ta oma käikudega püüab. Mutimullahunnikud Suure-Jaanis 2014. aastal. Foto: Elmo Riig / SAKALA

Sel moel kinnitab ka Martin Herem mutilõksu tema mullahunniku kohale. Pauk ei pruugi looma alati tappa vaid ta jääb saadud obaduse kätte piinlema, karjudes valust. Foto: Taivoster Baltic

Esiteks, looduses pole olemas ühtki olendit, kelle eesmärk on olla kellegi nuhtluseks ja kedagi kiusata või talle halba teha. Jätta näiteks kiusu pärast ekskrement just teie trepi peale – pahatahtlikkusest näiteks. Eksisteeritakse ikka eksisteerimise enese pärast. Et elada, olemas olla. Ja koosluste suurmängus on kõikidel loomadel omad olulised ülesanded. Nii ka mutil. Tema on metsloom, metsa ja niitude loom. Talle sobivad hästi looduslikud segametsad. Samas ka sellised avatud niidud, aga korraliku kamaraga, sobivad sellele fantastiliselt huvitavale ja väga-väga vajalikule olevusele suurepäraselt. Ja nagu järgnevalt kirjeldan, on tema ka hädavajalik kooslustele, mida asustab.

Muttidel on üsna selge ökoloogiline nišš, mis on suurel määral paika pandud tema toitumisega. Nimelt muti «elukutseks» on olla ennekõike putuktoiduline, nagu näiteks ka karihiired ja siilid. Muide, täpsustuseks olgu öeldud, et karihiir pole tegelikult hiirlane. Ta on küll väike, aga näriline ta pole. Putuktoidulisi on üldse 5 sugukonda, 17 perekonda ja kokku vähemalt 39 liiki. Võimalik, et neid on rohkemgi, aga ma lihtsalt kõiki ei tunne. Mis neid siiski ühendab on see, et nad kõik elavad maa sees või maa peal. Putuktoidulised mõistagi ei toitu eranditult putukatest, kuigi enamjaolt. Ämblikke ja teisi hulkjalgseid, kes teadagi ei ole putukad, aga ka usse ja teisi selgrootuid söövad nad samuti hea meelega.

Muttide toitumine on omapärane, aga rahu, inimesele mingit kahju see kohe kindlasti ei tee. Hambaid on putuktoidulistel 34–36, vahel 32 aga mõnel liigil 40 ja enamgi. Need on üsna ühetaolised, diferentseerumata, nagu öeldakse. Eesmärk lihtne: kinni krabada putukas või selle tõuk või uss ja see katki krõmpsutada. Kui soovite, siis muttide näol on tegemist vägagi kiskjalise eluviisiga tegelastega. Ja nagu müüdid muttidest pajatavad, on vihmaussid tõesti üks peamisi toiduartikleid, vähemalt talvisel ajal. Mutid nimelt talvist uinakut ei tee ja on aktiivsed aasta ringi. Maa on ise soe ja muti peakamber, tema häärber, on küllaltki sügaval. Kui mullakiht võimaldab, siis kahe või enamagi meetri sügavusel. Kusjuures emasel mutil on see sügavamal kui isastel. Nad saavadki elada ju kohtades, kus muld on piisavalt niiske ja sõmer. Kui see põuaga kivikõvaks paakub, pole muttidel enam midagi teha – nad ei saa enam liikuda. Nii võib ka soojenev kliima nende elu põrguks teha – seda on maa all elava loomakese kohta üsna veider öelda, kas pole? Ja sööma peavad nad kogu aeg, päeval ja öösel ja suvel ja talvel. Kogu aeg. Nende energiakulu on üsna suur: seda just seetõttu, et nad peavad liikuma maa all ja teevad seda üsnagi vilkalt ja paratamatult see kõik neelab nii energiat kui tuleb oma tööriideid, seda oma kasukatki, ju pidevalt uuendada. Selleks on aga vaja valku, palju valku. No ja nende käikudesüsteem, võrgustik – see pole ju mingi metroo, millega punktist A kuhugi mujale sõita. Tegemist on muttide toidupüünisega. Mardikad ja nende tõugud ju ronivad talveks mulla alla, maa sisse, kus meie tunnelmeister juba ees ootab.

Putukate ja vihmausside hirm ja mullaalune metroomeister: muti ellujäämise saladused

Veel on muti toidulaual olulisel kohal siklaste tõugud, kes ka taimede juuri kahjustavad ja seda just talvel. Mutid püüavad neid läbi talve. Tulemus on, et kevadel ronib mulla alt neid vähem välja, et aiataimedega maiustama asuda. Seega, kui talvel on ohtralt mutimullahunnikuid, siis järelikult ehitavad mutid omi käike aktiivselt. Üks põhjus seisneb niisiis selles, et sügavamal mullas on piisavalt mardikaid. Mutimullahunnik tähendab, et sügavamatest käikudest üle jääv muld on vaja mutil oma elamisest välja tõugata. Mutt aga on tõeline biokeemiline ime, eriti selles osas, kuidas ta oma toitu püüab. Tal on nimelt erilised lõhnanäärmed ja sealt eralduvad ained toimivad putukaile feromoonidena.

Muti käigud: osas neist on talvevarudeks uimastatud vihmaussid; sügavamal (pildil paremas allosas) aga muti enda «häärber» Foto: Shutterstock

Mõistagi meelitab see lõhn muti käikudesse siis hulgaliselt putukaid ja nende tõuke. Talveks aga teeb mutt omale ka toiduvarusid, peamiselt vihmaussidest, nagu mainitud. Erilistes sahvrikambrites võib ühel mutil olla sadu vihmausse, keda ta hoiab muide elusana. Tema eritatavad anesteetikumid teevad vihmaussid liikumatuks ja tundetuks. Peale anesteetikumi oskab mutt hammastega vajutada õrnalt, aga väga täpselt vihmaussi ganglioni – rõngakujulise närvitängu peale, mis on tema suurim närvisüsteemi element. Sedasi töödeldud uss on nagu frankfurter, kes püsib värskena, kuni mutt ta nahka panna otsustab. Muti frankfurterite halvamismeetodid kestavad vaid mõni päev. Varem või hiljem virgub vihmauss ja siis ronib minema, aga küll ta tagasi tuleb ja ikka sellesama feromoonse ligimeelitava lõhna peale. Mutt on selles asjas tõesti hiilgav!

Käikude kuningas ja kroonitud kannibal – midagi ei jää juhuse hooleks

Kaevamiseks on sel fantastilisel olendil väga sobivad ja hästi võimsad viievarbalised esikäpad. Tal on ka hiilgav haistmine ja väga hästi arenenud vibratsioonitaju, mis on seotud eriliste meelerakkudega. Need on mikroorganid, mille ülesanne on tunnetada igast suunast pisivibratsioone ja võnkumisi. Neid signaale võrreldes orienteeruvad nad maa all suurepäraselt vibratsiooni järgi. Iga mutt on huvitav.

Mutid on väga eraklikud loomad, kuid pideva käikude uuendamisega võivad nad sattuda kokku nii teiste muttide või ka näiteks hiirtega. Muide, nad on parajad kannibalid, kui selleks võimalus avaneb. Kui kätte saab, sööb mutt nii iseenda järglasi kui ka liigikaaslaste omi. Küsimus on, kes keda serveerib ja kas mutil õnnestub teha naabrist endale õhtusöök või satub ta hoopis ise naabri toidulauale. Ja kui ta satub kokku hiirega – pole parata, toiduks võetakse seegi.

Harilik mutt – Talpa Europaea – ei aja mullakuhja selleks, et maailma omapäraselt rõdult vaadata või enda urgudele sissepääsu rajada. See on see muld, mida ei ole võimalik seinte vastu tihedamaks suruda ning ta «buldooserdab» selle oma koduvõrgust lihtsalt välja. Aiapidaja saab selle viljaka materjali kas laiali riisuda või siis komposti hulka segada. Foto: Shutterstock

Aga taimejuuri ei puutu mutt mitte iialgi – see on täielik väljamõeldis! Süüdistada mutte selles, et mõne kalli pikalt poputatud ilupuu juured on muti pärast untsus, on alusetu. Pigem on sellega hakkama saanud kas putukad või hiired (mitte karihiired eks!). Ja selle tõenäosus on seda suurem, mida vähem on teil aias mutte. Taimi ei ole mutil vaja: ta on raudselt ja rangelt putuktoiduline. Umbes nagu siil. Tõsi, siil võib möödaminnes närida näiteks ussitanud õuna, aga sedagi teeb ta peamiselt seal olevate usside pärast.

Karmid mullaalused reeglid: töötab nagu hull ja kõht on alati tühi

Kuid mida ei saa eitada on, et mutt on võimas kaevaja ja võib-olla tõesti ei näe teie peenrad iga päev nii kaunid välja, kui ta seal allpool tegutseb. Aga vaadake – muti energiakulu on suur ja ta sööb tohutult palju korraga. Umbes seitsekümmend grammi kaaluv mutt sööb korraga umbes 20–22 grammi putukaid ja usse! Sellisest portsust tal jätkub neljaks tunniks. Ja muidugi, nelja tunni pärast on vaja jälle sama palju süüa, nii et päevas sööb ta kokku rohkem kui ise kaalub. Ja kordan üle, tema toidulaua moodustavad enamjaolt just need inimese sõnastuses «kahjurputukad». Tõsi, saagiks langevad ka ette sattuvad vihmaussid, kes ju mullaloomele on kasulikud, aga seda on ka mutt. Ta kobestab ja õhutab mulda altpoolt vägagi tõhusalt. Mulla niiskusrežiimi reguleerijana toimib mutt isegi tõhusamalt kui vihmaussid, kui ma ei eksi. Ja ei tasu karta, et mutt kõik vihmaussid ära sööb. Mullakooslused ja nende toiduahelad on välja kujunenud ülipika aja jooksul, seega looduslik tasakaal on reeglina ilma sekkumiseta tagatud. Vihmaussid on ka väga kiired paljunejad. Lisaks, kui toidupoolis peaks tõesti otsa saama, liigub mutt ära uutele jahimaadele. Loodus on tark. Muttide käigud ei ole tavaliselt väga sügaval maa all, aga nende püügikäigud – magistraalid, mis toimivad ka lõksudena putukate jaoks, võivad olla kümnete ja isegi sadade meetrite pikkused ja paikneda ka sügavamal, näiteks puujuurte all. Nendesse avaramatesse käikudesse võivad sattuda ka teised mutid. Eks nad ikka loodavad ilmselt, et ei kohtu seal teiste muttidega, kuid mõned mutid võivad kasvada koguni kuni 16 sentimeetri pikkuseks. Ilmselt need tugevamad loomad samas ka loodavad, et kohtuvad mõne oma liigi esindajaga, kellest raguud teha. Ühest sellisest puujuurealusest magistraalist vist rääkis ka Herem telesaates. Ühe tema kodu lähedase pärna alla olevat mutt elama asunud ja teda ei saadud ega saadud sealt kätte. No otse loomulikult – mutt ei ela pärna juurte all, ega ka mitte kadakpõõsa juure all nagu tuntud lastelaulus. Seal on lihtsalt nende maa-alune ristmik, millesse keegi redutama ei kavatse ega tahagi jääda.

Mügri askeldab samuti maa all, aga tegemist on närilisega, kes tõepoolest te õunapuu juured võib endale salatiks teha. Kui mutt kohtub mügriga, saab viimasest muti jaoks raguu. Kui mutid tapetud ja peletatud, pole kedagi, kes te puid ja põõsaid kaitseks. Foto: Elmo Riig

Võrratu drenaažimeister, kes kingib teile väärtuslikku mulda

Siin on väga oluline taas rõhutada – kogu see süsteem on mullale ülikasulik! Muttidest on aiale pikaajaliselt palju suurem kasu kui kahju. Hoopis teine lugu on näiteks mügriga. Tema sööb nii putukaid kui ka taimi. Ta ei tee midagi, mida näriline ei teeks. Kuid kui mutt maa all mügriga kokku saab, täidab ta temaga kindlasti oma pidevalt näljas kõhtu. Suured mullahunnikud on kinnitus selle kohta, et mutt on otsustanud kaevuda sügavamale kui enamik tema tavalisi 10–35 sentimeetri sügavusi käike. Nendes on lihtne mulda seinte vastu suruda, sügavamal aga mitte. Ja ainus suund, kuhu see muld lükata, on maapind. Mullahunnik ei ole mutikäikude uks ega rõdu, kus ta maailma imetlemas käib – see on tema jaoks ehituspraht. Aga teie – ärge seda kuhjakest siis kiruge. Korjake kokku ja saate hea lisanduse oma kompostile. Igati hea ja mineraaliderohke kraam. Või rehitsege see lihtsalt laiali. Teist korda ta samasse kohta oma hunnikut ei aja. Kui on aga selline veerohke kevad, siis tegeleb ta ka oma drenaažisüsteemi loomisega. Käikudes ei tohi olla liiga kuiv, peab olema parajalt niiske, aga käik ei tohi ka veest läbi imbuda. Seega veerohkel kevadel tõesti on neid mullahunnikuid samuti rohkem.

Sellised näevad välja hariliku muti vett dreenivad ringkanalid, mis tema häärberi kaunisti kuiva hoiavad. Samad kanalid hoiavad ka inimese nauditavat murukamarat liigvee eest. Foto: Shutterstock

Kui on näiteks palju sula, tulva või sajab hästi palju vihma ja mulla ülemised kihid hakkavad tõesti märjaks saama läbinisti ning vesi läheb sügavale, siis on mutil vaja seda maa-alust kanalite ja käikude süsteemi kuivendada, kuniks normaalne temperatuuri ja niiskuse režiim taastub ja süsteem on jälle turvaline. Muti drenaažisüsteem on aga selline: rõngaskanalid kõrgemal – nagu kiirendid CERNIS. Kohe mulla all, umbes 10 cm sügavusel, väiksem rõngas ja mõnikümmend sentimeetrit sügavamal laiema raadiusega rõngas. Need on ühendatud vertikaalsete, väikese nurga all olevate käikudega. Vesi koguneb algul ülemisse ringkanalisse ja valgub sealt alumisse, kust imbub edasi pinnasesse. Rõngaste vahel on muti enda elukambrid, mis jäävad nii kuivaks. No väga nutikas tegelane, kas pole?

Mutte peletab ka Soome meetod – see ei tapa neid

Mõtiskleme siis selle üle, et kust tuleb see arusaamatu mutiviha. Pigem aetaksegi muttide kaela rändrottide, kodurottide ja teiste hiirlaste teod, kes hästi kaevata oskavad ning kindlasti juuri söövad. Päris kindlasti on muude rahvaste mutiviha sama päritoluga. Mul on õnnestunud viimase viiekümne aasta jooksul umbes kümnel korral näidata murelikule pererahvale, et nende taimejuurte sööjaks ja augu uuristajaks on olnud rott. Selge see. Reaktsioon selle peale oli alati aga üks ja seesama: «Ah, et rotid teevad seda ka?» Vaat sellised lood.

Totaalne sõda looduse vastu, mõne loomaliigi vastu, ei vii paradiisiaeda. Kui kellelgi on tõesti soov oma ilusasti vaibaks kasvatatud muru kaitsta, siis ma julgeksin soovitada Soome meetodit. Ja see ei ole maamiinide kasutamine. Nemad kasutavad seal räime, mis torgatakse mutimullahunniku alla käigu sügavusse. Kala bakteriaalse lagunemise tulemusena tekib ohtrasti amiine. Muti käikudes liigub õhk ja sellega levib ka polüamiinidest paks õhk, mis muttidele kohe üldse ei meeldi. Kui järjepidevalt räimetada, pakivad nad oma asjad kokku ja lahkuvad. Aga loodus tühja kohta ei salli– muttide asemele võivad tulla mügrid, keda roiskuv kala ei peleta, ja ka kõiksugu satikatel on seepeale pidu.

Muttide karm pereelu: sünni, söö või põgene

Mutid on väga-väga ürgne seltskond siin Maal. Maa all elamise tõttu on meie mutil imetillukesed silmad. Silmaava on ehk pool millimeetrit kui just üks või mõlemad silmad pole pugenud naha alla. On ka osaliselt maa peal liikuvaid mutte, kel nägemine parem ja neil on ka hambad rohkem maapealsete kiskjate moodi – kihvad näiteks. Ja nagu ikka, peab ka mutihärra kohtama mutiprouat, siis armastus ja seks. Aga neil jah on parem, et emb-kumb kosilastest kiirelt lahkuks – no teate küll, kannibalid ikkagi. Tiinus on mutil lühike – 5 nädalat. Kui toiduolud on kehvad, suudab mutt oma tiinuse ka ajatada. Kui olud paremad ja ema maha rahunenud, valitsus vahetunud, siis tiinus jätkub. Korraga sünnib 5–9 järeltulijat. Nibusid on emal 8. Imetamine kestab samuti mõned nädalad. Sel ajal lapsed müravad-mängivad ja õige pea peavad ka nemad minema igaüks ise suunas – instinktid ja hormoonid teevad oma töö. Kannibalid siiski – ei väsi ma kordamast. Just see hoiabki muttide areaali võimalikult laiana ja pange tähele – mida laiem, seda kasulikum inimestele! Ja tervele ökosüsteemile.

Võõraviha juured on mullas

Miks siis tappa mutti? Tema liha ei ole selline, mis inimeses mingit isu tekitaks. Kakud söövad mutte, olen ise näinud, aga seda seetõttu, et nad ei tunne lõhna. Koerlased ja kärplased võivad küll hasardist muti tappa, aga ei söö tema liha.

Enamikule kiskjatest on mutiliha lõhn eemalepeletav. Küll aga võib mutt sattuda kassikaku nagu ka teiste kakuliste toidulauale ja seda selle tõttu, et need linnud ei tunne lihtsalt lõhna. Foto: Shutterstock

Tõsi, inimesed on olnud vaimustunud mutinahast, sellest on tehtud küll mantleid küll veste ja rahakotte. Nahk on neil tõesti vastupidav – tegemist on ju väga vilunud kaevuri tööriietega. Muti nahk uueneb pidevalt, sest tal ei ole aega karva ajada ja siis uus kasukas selga kasvatada. Meenutan, mutt peab kogu aeg sööma, et katta meeletut energiakulu, mis tuleneb vajadusest maa all pidevalt käike uuristada ning oma kasukat aminohapetest kokku pandud valkudega uuendada. Mutinahast asjad olid moes pigem Venemaal ja mutte püüti üsna tööstuslikult, tabades neid siis juurte alla magistraaltunnelitesse pandud lõksudega. Aga need ajad on õnneks möödas. Ma arvan, et isegi Venemaal. Meil Tallinna loomaaias on loomulikult ka mutte – aga need on vabad mutid ja loomulikult tutvustan ma neid ekskursioonidel, nende tekitatud mullahunnikute järgi. Saan rääkida nende imelisest elust. Mutid pole inimesega seltsivad, nagu seda on oravad või paljud muudki metsloomad. Nii nagu nad ei ole seltsivad suuresti ühegi teise loomaliigiga. Ja see võib olla veel üks põhjus, miks inimestel on selline veider vaen muttide vastu. Ta on peidus, ei käi üldse maa peal. Tema tegevuse jälgi on, aga teda ennast ei kohta. See võib näida kahtlasena inimese jaoks, kes on ikkagi päris ahviline. Ja ausalt, ühe väga seltsingulise ahvi jaoks on head loomad ikkagi sellised, kes sind ei ähvarda ja ei hurjuta, ei ahista, aga on nähtavad ja näitavad ennast. Oravgi vahel sööb peost. Need tunduvad meile ühed korralikud loomad. Aga mutid – no selge, maa-alused, allilma elanikud. Just selles arutelus võib avaneda ka teine võõraviha päritolu põhjus. Võõravihal pole aga looduses kohta: ei muttide, ei ämblike, ei karude ega huntidegi suunal. Kas me oskame piiri pidada ja tunda, kus võõraviha teiste liikide vastu muutub võõravihaks inimese vastu. Või on see vastupidi?

Aleksei Turovskiga peetud vestluse tähendas üles ja toimetas Marek Strandberg.