/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2025/04/22/16792615t1h7c6a.jpg)
Öö varjus, täiuslikult sulandununa puukoore mustritesse, valvab kõrvukräts (Asio otus) oma valdusi. Tema sulestik on meistriteos looduslikust kamuflaažist, tema teravad «kõrvad» ja läbitungiv pilk teevad temast ühe meie metsade ikoonilisema öise küti. Kuid sellel vaiksel kütil on varuks saladus, mis paljastub vaid erilises valguses. Nimelt, tema tiibade siseküljed võivad särada ereda, peaaegu maagilise neoonroosa kumaga.
Mida see kummaline kuma tähendab? Kas see on salajane kood liigikaaslastele, märk linnu elujõust või hoopis midagi ootamatult praktilist?
Sellele müstilisele helendusele sattusid jälile teadlased eesotsas ornitoloog Emily Griffithiga Põhja-Michigani Ülikoolist ja Whitefish Pointi linnuvaatlusjaamast. Uurides 2020. aasta kevadel rändelt saabunud Michigani kõrvukrätse, märkasid nad midagi erakordset. Kogudes ja analüüsides 99 linnu tiivasulgi, avastasid nad porfüriinideks nimetatud pigmendid, mis teatud tingimustes panevad suled roosalt fluorestseeruma. Algas uurimustöö nende helendavate toonide tähenduse mõistmiseks.