:format(webp)/nginx/o/2025/04/20/16788279t1h8579.jpg)
Kirjanik George Orwell mainis kunagi, et iga järgnev põlvkond «kujutleb end eelmisest intelligentsema ja järgmisest targemana». Tänapäeval tundub selle tähelepaneku teine pool tabavam kui kunagi varem, kuna me seisame silmitsi pideva murega selle pärast, kuidas moodne tehnoloogia väidetavalt hävitab laste ja noorte meeli ja kognitiivseid võimeid. Kas see on tõsi või mitte?
Aastakümneid on teadlased märganud nn Flynni efekti, mis sisuliselt kirjeldab, kuidas iga uus põlvkond on erinevatel testidel sooritusvõime poolest eelmisest intelligentsem. Viimastel aastatel on see efekt näiliselt vähenenud, pannes mõned tõlgendama seda kui tõendit kahju kohta, mida tänapäeva tehnika nutitelefonide ja ekraaniaja kaudu noorte ajule tekitab.
Kuid me ei tohiks veel meelt heita, sest sellele, mida näeme, on ka teisi seletusi – ja paljud neist on tegelikult üsna julgustavad.
Flynni efekt aga väheneb, kuna noorte ja vanemate põlvkondade intelligentsuse skoori vahel pole enam nii olulist erinevust. Paljud tõlgendaksid seda nii, et noored muutuvad vähem intelligentseks. Kuid see võib sama hästi tähendada, et vanemad inimesed säilitavad vananedes rohkem oma kognitiivsed võimed.
See on palju tõenäolisemalt õige. Väljaspool taolisi seisundeid nagu Alzheimeri tõbi, oleme tavaliselt näinud kognitiivsete võimete üldist vähenemist inimeste vananedes lihtsalt vanuse tõttu. Kuid hiljutised tõendid näitavad, et paljude puhul see enam nii ei olegi.
Tegemist on arvatavasti kaudse tulemusega varajase hariduse, tervishoiu ja info paremast kättesaadavusest, mida 20. sajandil sündinud üha enam naudivad, lubades hiljutistel põlvkondadel mitte ainult targemaks saada, vaid ka selliseks jääda.
Põhimõtteliselt on vanemate ja nooremate inimeste vahelise intelligentsuse erinevuse vähenemine märk asjade paranemisest, mitte halvenemisest.
Siiski muretsetakse endiselt tehnoloogia mõju pärast noorte intelligentsusele ja aju võimetele. Kuid isegi siin on vähem põhjust karta, kui paljud uudistepealkirjad laseksid arvata.
Tõsi, on tõendeid selle kohta, et liigne ekraaniaeg võib kahjustada tähelepanuvõimet (ja on ka vastupidiseid tõendeid), kuid seda võib pigem pidada ebatervislike harjumuste tagajärjeks, mida saab käitumise kohandamisega muuta, mitte peamiste neuroloogiliste süsteemide püsivateks häireteks.
Samuti aitab see aru saada, kuidas me selles kontekstis intelligentsust või kognitiivseid võimeid hindame. Aastakümneid kasutatud standardiseeritud testid on igati head, aga kuidas täpselt mõõta või isegi defineerida intelligentsust, on pikka aega olnud vastuoluline küsimus.
/nginx/o/2025/04/20/16788356t1h3f26.jpg)
Võib juhtuda, et pikaajaliste intellektuaalse taseme hindamise meetodite rakendamine noortele, kes on intellektuaalselt arenenud oma vanematest radikaalselt erinevas keskkonnas, on nende jaoks ebaõiglane.
Näiteks võib pidev videote vahetamine ehk ühelt teisele hüppamine midagi põhjalikumalt läbi vaatamata vanematele inimestele tunduda keskendumisvõime ja tähelepanu puudumisena, kuid mitme infovoo korraga haldamine nõuab samal ajal märkimisväärset ajutegevust.
On selgunud, et videomängud parandavad ka mitme asjaga korraga tegelemise oskust. Õigesti kasutatuna võivad nutitelefonid tegelikult õppimist ja haridust edendada.
Idee, et noored on intellektuaalselt allakäinud, on kurvakstegevalt palju levinud, kuid tõendid ei toeta seda. Pigem muutub maailm meie ümber pidevalt keerulisemaks ning nii noored kui ka vanad kohanevad sellega imetlusväärselt, ehkki erineval viisil.
Artikli autor Dean Burnett on neuroteadlane ja raamatu «Why Your Parents Are Hung-Up On Your Phone and What to Do About It» autor.
Algselt populaarteaduslikus ajakirjas New Scientist avaldatud artikkel ilmub Postimehes väljaande loal. Inglise keelest tõlkis Kaido Einama.