Kui soovime tõesti väljasurnud loomi ellu kutsuda, tuleks eelistada just neid

Nii-öelda taaselustamise ettevõte Colossal Biosciences kuulutas, et neil õnnestus ellu äratada ammu väljasurnud liik suurhunt. Loom jõudis ka kuulsasse HBO seriaali Troonide mäng. Teadlased küsivad nüüd, milliseid väljasurnud liike oleks üldse vaja ellu äratada, et tuua tagasi kunagine looduse rikkus. Foto: Colossal, Inc. / Cover Images / Scanpix

Uuemad teadussaavutused toovad välja liikide taaselustamise võimalikkuse, kuid hoopis olulisem on küsimus, millised liigid vääriksid taaselustamist? Ameerika geenitehnoloogiafirma Colossal Biosciences teatas hiljuti suure tähelepanu alla sattudes, et neil on õnnestunud elustada ammu välja surnud suurhunt (dire wolf), koerlaseliik, mis kadus umbes 10 000 aastat tagasi.

Tegelikkuses osutusid kolm esitletud looma hoopis tänapäevasteks hallhuntideks, kellele oli tehtud teatud geneetilisi muudatusi.

Tõlgendustest olenemata väitis Colossal Biosciences, et nad on suutnud geneetilise inseneeria abil taastada kadunud ökoloogilise funktsiooni.

See väide pani autori pikemalt mõtlema, millised ökoloogilised funktsioonid on meie tänaste ökosüsteemide jaoks kaduma läinud just inimtekkeliste väljasuremiste tõttu ning keda üldse tasuks taastada?

Ökoloogilise funktsiooni all peetakse silmas loomade mõju nende elupaikadele: näiteks tolmeldavad mesilased ja paljud teised putukad õistaimi, koprad rajavad tamme ja muudavad veevoolu, elevandid lammutavad puid, hoides savanne avatuna, sipelgad ja termiidid liigutavad pinnast ja lagundavad taimset materjali.

Mis kasu on suurhuntidest ja teistest kadunud liikidest?

Pole selge, milline ökoloogiline funktsioon võiks olla Colossali muundatud huntidel, kes erineksid tänapäevastest hallhuntidest.

Teoreetiliselt võiksid nad jahtida teistsuguseid saakloomi või teha seda erinevates kohtades ja viisidel. Kolme isendi põhjal pole aga võimalik statistiliselt tõestada mingit uut ökoloogilist mõju. Siiski on idee, et need hundid võiksid täita uusi ökoloogilisi rolle, veenvam kui väide, et nad on päriselt toonud tagasi ammu väljasurnud suurhundi.

Üks loomade rühm, kelle ökoloogilised funktsioonid on samavõrd «hiiglaslikud» kui nemad ise, koosneb isenditest, kes kaaluvad üle poole tonni. Just need loomad on inimtegevuse tõttu eriti tugevalt kannatada saanud – paljud liigid surid välja viimaste kümnete tuhandete aastate jooksul.

Sellised eelajaloolise välimusega hiidvööloomad elasid Ameerikas veel 7000 aastat tagasi, kuid pidid inimese ees taanduma. Foto: Pavel.Riha.CB / Wikimedia Commons

Iga kord, kui meie esivanemad koloniseerisid uusi mandreid, kadusid suured loomad väiksemate liikidega võrreldes märksa suuremas ulatuses.

Homo Sapiens'i Ameerikasse jõudes hukkusid hiiglaslikud mammutid, elevandid, hiidpiisonid, tapiirid ning isegi tohutud vööloomad ja kaamelid.

Üleilmne kadude muster

Lõuna-Ameerikas suri umbes 7000 aastat tagasi välja ninasarvikusuurune hiidvööloom Doedicurus. Austraalia kaotas kõik oma suured loomad, sealhulgas hiiglasuure vombatilaadse diprotodoni, lühikoonulised kängurud ja tohutu kukkurlooma. Suurte taimetoiduliste kõrval kadusid ka arenenud kiskjalised, nagu maismaal elavad krokodillid, hiigelboad ja suured sisalikud.

Euroopas ja Aasias kordus sarnane muster, kui inimesed neile aladele jõudsid.

Ainult Aafrika on suutnud säilitada suure hulga suuri taimetoidulisi, nagu ninasarvikud, elevandid, jõehobud, kaelkirjakud ja pühvlid. Kuid isegi seal on mõned suurliigid kadunud – näiteks hiidgnuu sarnane loom ja vähemalt üks elevandiliik, mille väljasuremises süüdistavad mõned teadlased meie esivanemaid.

Aafrikas mängivad allesjäänud hiiglaslikud taimtoidulised loomad siiski olulist rolli, mida mujal enam ei kohta. Elevantide tegevus hoiab savannid avatuna, jõehobud loovad maismaal madala rohustiku ja väetavad veekogusid oma väljaheidetega, käivitades seeläbi veekeskkonna toiduahelaid.

Kõik suured taimtoidulised tallavad taimestikku ja jõeäärseid piirkondi ning on olulised toitainete ringluses tänu nende toodetud tohutule väljaheidete kogusele. Nad aitavad ka seemneid levitada ja mitmekesistavad elupaiku. Sellised protsessid mõjutavad näiteks tulekahjude sagedust, ökosüsteemi tüüpi ning võivad kaudselt mõjutada isegi ilma- ja kliimamustreid.

Austraalia: elurikkuse kaotuse musternäidis

Austraalias tekitas suurte loomade kadumine ulatuslikke muutusi alates troopilistest metsadest kuni kõrbete ökosüsteemideni.

Koos hiidtaimetoidulistega kadusid ka tippkiskjad, mis tõi kaasa väiksemate taimetoiduliste, näiteks kängurute, vallabide ja koaalade arvukuse suurenemise. Tulemuseks oli, et metsade püsimine muutus keerulisemaks – need pöördusid poolkuivadeks savannideks.

Kuna suured kiskjad kadusid, unustasid kohalikud kukkurloomad hirmu. Kui inimesed tõid aga kaasa kassid, koerad ja rebased, langesidki paljud julged kukkurloomad nende saagiks, tuues kaasa uusi väljasuremisi.

Väike kõrbehiir (Perameles eremiana) ja laiakoonuline kukkurrott (Potorous) on nüüdseks jäädavalt kadunud, olles olnud kerge saak saabunud kiskjatele.

Tulevikuplaanid – realistlik ja ökoloogiliselt kasulik taastamine

Kui Colossal Biosciences suudaks taasluua suuri loomi kadunud ökoloogiliste funktsioonide taastamiseks – näiteks diprotodoni, lühikoonulise känguru või isegi kukkurroti – oleks see muljet avaldav teaduslik saavutus. Paraku tundub see praegusele teadusele peaaegu et igavesti kättesaamatuna.

«Jurassic Park» on ja jääb ilukirjanduseks. Samuti pole realistlik taastada Austraalia 60 000 aasta tagust loomastikku. Ja isegi kui see oleks võimalik, pole selge, kas taaselustatud loomad suudaksid ellu jääda ökoloogias, mis on alates nende väljasuremisest märgatavalt muutunud.

Selle asemel, et püüda ökoloogilisi funktsioone taastada geenmuundatud loomade kaudu, keda loodusesse lubamine on ebatõenäoline, peaksime keskenduma olemasolevate liikide ja elupaikade säilitamisele ja taastamisele seal, kus nad praegu elavad või kunagi elasid. See teadus ei pruugi olla nii glamuurne kui Colossal Biosciencese geenitehnoloogia, kuid on tõenäolisemalt teostatav ja ökoloogiliselt kasulikum.

Allikas: The Conversation