/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2025/04/03/16753955t1hb13c.jpg)
Kuigi elavad puud seovad süsinikku ning aitavad leevendada kliimamuutusi, on Vermonti ülikooli (University of Vermont ehk UVM) teadlased näidanud, et ka surnud puud – eriti need, mis lebavad ojakestes ja jõgedes – on olulised süsiniku sidujad.
Uuring, mis avaldati ajakirjas Ecosystems, tõstab esile, kuidas suured vette langenud puud aitavad kaasa süsiniku sidumisele ning kuidas see süsinikuvaru ajas suureneb. Uuring toob esile ja rõhutab suurte vanade puude keskkonnaväärtust.
Vees lebav puit seob süsinikku aeglasemalt, aga püsivamalt
Uuringu juhtautor Stephen Peters-Collaer, leidis, et põlismetsades oli ojades lebav puit 40 kuni 50 protsenti süsinikurikkam kui sama suur metsamaa pinnal lebav surnud puit. Põlismetsade ojades leiti neli kuni viis korda rohkem süsinikku kui istutatud küpsetes metsades. Uuring näitas, et suuremõõtmelised langenud puud – näiteks terved palgid – on erakordselt tõhusad süsinikusidujad, kuna nende madal pindala/mahu suhe vähendab mikroorganismide juurdepääsu ja aeglustab lagunemist, eriti vee all.
Need palgid võivad ulatuda üle väikeste ojakeste, moodustades looduslikke tamme, mis koguvad lisaks veel rohkem puitu ja orgaanilist materjali ning suurendavad sellega süsinikuvaru veelgi.
Unustatud ökosüsteemide panus
Kuigi ojad on väikesed, moodustavad nad ligikaudu 70 protsenti kõigist jõgede kogupikkustest ning asuvad sageli inimasustusest eemal. Uuringus mõõdeti kolme suve jooksul täpselt 4500 meetri ulatuses väikeste ojade puiduvarusid New Hampshire’is asuvas Hubbard Brooki eksperimentaalmetsas ja New Yorgi Adirondacki põlismetsades.
Tulemused näitasid, et kui mets areneb põlismetsaks, koguneb ojakestesse rohkem puitu, kui laguneb. Seni oli selline vees lebav puit globaalsetes süsinikumudelites tähelepanuta jäänud, kuid nüüd selgub, et see võib olla oluline süsinikupank.
Pikaajaline taastumine, suurenev sidumisvõime
UVMi professor ja uuringu kaasautor dr William Keeton märkis, et paljud Uus-Inglismaa metsad, sealhulgas Hubbard Brook, on alles poolel teel taastumisel 19. ja 20. sajandi ulatuslikust metsaraiest. Kuna need metsad vananevad ja suurte puude osakaal kasvab, suureneb ka voolavatesse veekogudesse jõudev ja sinna jääv puit ning koos sellega seotakse üha rohkem süsinikku.
Lisaks rõhutas Keeton, et tihti uurivad teadlased kas metsa või voolavaid veekogusid, kuid mitte nendevahelist dünaamilist seost. Just sellised seosed on süsinikuringe mõistmiseks üliolulised.
Tähtis teadmine ka maaomanikele
Uuringul on praktiline väärtus ka Vermonti metsaomanikele – 80 protsenti osariigi metsamaast kuulub eraomanikele. Tulemused võimaldavad paremini kavandada looduspõhiseid kliimalahendusi ja süsiniku sidumise strateegiaid, millel on otsene kasu nii keskkonnale kui ka kogukonnale.
Keeton tõi välja, et see töö aitab täita Vermonti ülikooli maatoetuste (land-grant) missiooni: tuua teadus rahvani ja toetada kestlikku maakasutust.
Allikas: Phys Org, University of Vermont, Ecosystems