Isaac Newton kasutas õlut hoopis tindi tegemiseks

Wickinsi kodust leitud puidust õllekann. Pildistatud Londoni Kuninglikus Seltsis, 2019. Foto: Erakogu /Londoni Kuninglik Selts.

Öeldakse, et tõde peitub veinis – aga mis siis kui see peitub hoopis õlles? Londonis on päevavalgele toodud üks lihtne puitkann, mis kätkeb endas lugu geeniusest, tindist ja kääritamisest. Näitus Kuninglikus seltsis lubab kiigata Newtoni varjujäänud igapäeva, mis polnudki nii kuiv kui me arvata oskame. Õunal on Newtoni elus oluline koht aga tuleb välja, et õllelgi – seda aga hoopis kummalises seoses.

Nüüdisfüüsika alusepanija Sir Isaac Newton on kogu maailma muuseumides juba ammu tuttav tegelane. Nüüd aga eksponeeritakse esmakordselt viimase 160 aasta jooksul selle kuulsa teadlase ühte hinnatumat asja: tema õllekannu.​

Kuigi teadlast ei peetud suureks joodikuks, võis ta kasutada õlut omatehtud tindi koostisosana, millega ta kirjutas oma suurima töö.​​​

Puidust õllekann on alates 4. märtsist avalikul väljapanekul Londoni kesklinnas asuvas Kuninglikus seltsis (Royal Society) koos teiste esemetega, sealhulgas Newtoni suurim teos Principia ja teadlase surimask, mis valmistati vahetult pärast tema surma skulptuuride jaoks.

Näitus on teadlase Carmichael Wallace'i ja ajaloolase Stephen Snobeleni 20-aastase uurimistöö kulminatsioon sest just nemad kogusid kokku selle kannu ajaloo, uurides kirju, suguvõsaandmeid, perekonna testamente, ajakirju, ajalehti ja isegi luuletusi.

Nende uuringud näitavad, et Newton jõi õlut mõõdukalt ning et ta kasutas kannus olevat jooki oma töös. Teadlased viitavad sellele, et tema tuntuim teos Principia võis olla kirjutatud ta enda tehtud tindiga, milles õlu oli üheks põhikoostisosaks.

Newton kinkis oma puidust õllekannu mida toona tavaliselt kasutati õllejoomiseks – oma 20-aastasele toakaaslasele John Wickinsile, kes tegutses aeg-ajalt tema laborandina. Kann  leiti koos teiste asjadega Wickinsi kodust Trinity kolledžis, Cambridge'is.

Teadlaste uurimistöö tõstab esile Newtoni õllega seotud katseid, mis hõlmasid kääritamise uurimist, aga ka õlle kasutamist tindis, mis on tänapäevalgi loetav tema märkmikest ja kirjavahetusest. Newton kirjutas kaks tindiretsepti, millest mõlemad pani ta tõenäoliselt kirja enda tehtud õllepõhise tindiga.

Newtoni joomisharjumustest teatakse vähem. Tema laboriassistendi Humphrey Newtoni sõnul jõi Isaac söögi kõrvale õlut ning seda ainult mõõdukalt. Siiski on Newtoni säilinud paberites, sealhulgas majapidamise inventarides, palju viiteid õlule, siidrile ja veinile. Näiteks tema kirjavahetuses Henry Oldenburgiga arutleti parimate õunte sortide üle hea siidri tootmiseks. Newton soovitas sorti Redstreak.

Snobelen ütles: «Wickinsi perekond austas seda puidust kannu, kuna see kuulus Newtonile. See oli omamoodi püha reliikvia. Kuigi Newtoni mahuka käsikirja tindi keemiline analüüs tuleb veel läbi viia, kasutasid paljud 17. sajandi autorid omatehtud kirjutustindi lahustina õlut. Newtoni kaks säilinud tindiretsepti kinnitavad, et ta tegi seda käsitööd, vähemalt Cambridge'is viibides.»

Kuningliku seltsi raamatukogu ja arhiivide juhataja Keith Moore ütles: «Meile meeldib mõtiskleda mineviku teaduse üle, kuid õllekujuline nägemus Sir Isaac Newtonist on Kuninglikule seltsile uus. Tema sõprade sõnul võis suurmees olla üsna sõbralik, kuid ma ei näe, et ta oma peas keerlevaid ideid kääritades liiga palju oleks oma kannust joonud – Newton oli teadlane.»

Puidust «pindi kann» – nagu Johni pojapoeg James Wickins seda 1802. aastal Gentleman’s Magazine’is nimetas – oli avalikult eksponeeritud vähemalt kolmel korral, viimati 1865. aastal.

Newton valiti Kuninglikku seltsi 1672. aastal, 12 aastat pärast selle asutamist ning ta oli selle president aastast 1703 kuni oma surmani 1727. aastal.

Allikas: The Guardian, The Royal Society