Newtoni joomisharjumustest teatakse vähem. Tema laboriassistendi Humphrey Newtoni sõnul jõi Isaac söögi kõrvale õlut ning seda ainult mõõdukalt. Siiski on Newtoni säilinud paberites, sealhulgas majapidamise inventarides, palju viiteid õlule, siidrile ja veinile. Näiteks tema kirjavahetuses Henry Oldenburgiga arutleti parimate õunte sortide üle hea siidri tootmiseks. Newton soovitas sorti Redstreak.
Snobelen ütles: «Wickinsi perekond austas seda puidust kannu, kuna see kuulus Newtonile. See oli omamoodi püha reliikvia. Kuigi Newtoni mahuka käsikirja tindi keemiline analüüs tuleb veel läbi viia, kasutasid paljud 17. sajandi autorid omatehtud kirjutustindi lahustina õlut. Newtoni kaks säilinud tindiretsepti kinnitavad, et ta tegi seda käsitööd, vähemalt Cambridge'is viibides.»
Kuningliku seltsi raamatukogu ja arhiivide juhataja Keith Moore ütles: «Meile meeldib mõtiskleda mineviku teaduse üle, kuid õllekujuline nägemus Sir Isaac Newtonist on Kuninglikule seltsile uus. Tema sõprade sõnul võis suurmees olla üsna sõbralik, kuid ma ei näe, et ta oma peas keerlevaid ideid kääritades liiga palju oleks oma kannust joonud – Newton oli teadlane.»
Puidust «pindi kann» – nagu Johni pojapoeg James Wickins seda 1802. aastal Gentleman’s Magazine’is nimetas – oli avalikult eksponeeritud vähemalt kolmel korral, viimati 1865. aastal.
Newton valiti Kuninglikku seltsi 1672. aastal, 12 aastat pärast selle asutamist ning ta oli selle president aastast 1703 kuni oma surmani 1727. aastal.