Töötut inseneri ei ole olemas – aga miks neid ikkagi nii vähe on?

Andres Juure tee teaduseni ei kulgenud tavalist rada pidi. Ta kasvas üles Jõgeva kandis, isa kõrval, kes töötas liinielektrikuna. «Minul oli au käia isaga tööl kaasas – kuni selleni välja, et ronisin kõrgepinge masti otsa juhtmeid parandama,» kirjeldab ta. See eluline kontakt tehnikaga andis esimese tõuke. Otsustavaks sai aga noorpõlves nähtud telesaade, kus teadusbussi tegelased tutvustasid füüsika minuteid. «Kui sa ei tea, mida sa tahad, siis tulegi füüsikat õppima» kõlas sealne soovitus. See muutis Juure saatust ja suunas ta füüsikaõpingutele Tartu Ülikoolis. Nüüd juhib ta Ahhaa teaduskeskust.

Nüüdseks 13. aastat Tartus asuvat Ahhaa teaduskeskust juhtiv Andres Juur arvab, et teaduskeskused ei kao maailmast niipea: «Koolis õppides on õpilaste suus ikka üks ja seesama küsimus selle kohta, miks ma pean just seda õppima.» Juur väidabki, et põhiline koht, kus sellele vastus antakse, ongi huvihariduskoolid ja teaduskeskused.
Kas aga huviharidus võiks olla sillaks formaalse koolihariduse ja praktiliste oskuste vahel? 
Kui kujutame ette, kui huvihariduse raames ehitatakse robotit või lahendatakse praktilisi ülesandeid, siis kas ei võiks see kajastuda ka koolitunnistusel – mitte ainult hobina, vaid päris teadmiste tõendina? Juur usub, et see pole üldse utoopia, vaid juba osaliselt teostumas: «Kui noorel on huvi millegi vastu – olgu see robotiehitus või autoremont –, siis need praktilised oskused räägivad enda eest. Töötut inseneri ei ole olemas.»

Ahhaa keskuse hoone Tartus Sadama tänaval. Foto: Wikimedia Commons

Praktilised oskused ja haridusliku mugavustsooni oht

Asjaolu, et huviharidusest saab hõlpsalt ja asjatundliku vastuse õpilaste miks? küsimustele, on Ahhaa keskuse juhi arvates ka mõnevõrra ohtlik. Ta lausus: «On vägagi võimalik, et libisetaksegi sellisesse mugavustsooni: las huviharidus lahendab need küsimused.»

See mugavustsoon on seotud ka riigi ja omavalitsuste lootusega, et formaalse koolihariduse ja huvihariduse seotus suudaks lahendada ka loodus- ja täppisteaduste ning matemaatikaõpetajate puudust. «Iga kümne aastaga on gümnaasiumi füüsikakursusest üks peatükk välja kukkunud. Mina õppisin kaks peatükki rohkem kui tänased õpilased. Seega ei saa ega tohigi huviharidust kasutada õpetajate puuduse peitmiseks.»​

Ahhaa keskuse juht saate «Mis uudist?» külalisena Postimehe stuudios. Foto: Madis Veltman

Ebavõrdsus huvihariduses – muusikud vs. insenerid

Ettevõtte Radius Machining juht ja masinatööstuse liidu nõukogu esimees Veljo Konnimois. Foto: Eero Vabamägi

Huvihariduses valitseb siiski ulatuslik ebaühtlus ja ebavõrdsuski. Juur möönab: «Muusikakoole on palju, aga inseneri valdkonna huvikoolid on loetud – ja needki asuvad peamiselt Tallinnas ja Tartus.» Eesti Masinatööstuse Liidu nõukogu esimehe ja insenerihariduse käekäigu pärast muret tundva ettevõtja Veljo Konnimoisi sõnul on see disproportsioon üüratu: «Muusikakoolidesse on kaasatud 18 000 last ja loodus- ja täppisteaduse (LTT) huviharidusse vaid 1500. Seda üle Eesti.» LTT huvikoole on Eestis alla 30 ja Konnimoisi sõnul on need reeglina omavalitsuse ülalpeetavad: «Üsna häiriv on asjaolu, et on omavalitsusi, mille eelarvest kulub isegi alla 0,1 protsendi huvihariduse ülalpidamiseks. Häirivaks teeb selle asjaolu, et tööstus toob majandusse üle poole tuludest, aga LTT huviharidus on see koht, kus kasvab tööstuse järelkasv!».
Valdavalt Tallinnasse ja Tartusse koondunud LTT koolid jätavadki paljud lapsed haridusvaesusse, vähemalt insenerihariduse puhul.

Koolis peab saama targemaks kui õpetaja

Mis võiks olla hea koolihariduse eesmärk ja kuidas sinna jõuda? Juur on veendunud, et inimene jõuaks koolis tervikpildini ning ei peaks muret tundma, kui koolis õpilane õpetajast targemaks ja osavamaks saab. Ta ütles: «Selle üle on vaja vaid rõõmustada – mul endal on sellega seotud kogemus IT-tundide vallast: tegelesime klassikaaslastega arvutitega üsna agaralt. Ühet IT-tunnis läks meil õpetajaga tuliseks vaidluseks selle üle, kas klaviatuur on arvuti sisend või ka väljundseade. Lõpuks teatas õpetaja meile, et teil on IT hinne gümnaasiumi lõpuni viis, ärge enam tundi segama tulge!» See näide osutab, et süsteem peab võimaldama paindlikkust ja usaldama õpetaja otsustusvõimet. «Õpetaja riisikol on see võimalus alati olemas, aga seda võimalust tuleks julgustada õpetajaid kasutama».

Ahhaa roll teadushariduse ökosüsteemis

Kus aga kogu selles teadushariduse ökosüsteemis paikneb Ahhaa keskus – see on Tartu Ülikooli egiidi all tegutsenud 1997. aastast alates ning 2004. aastal sai sellest sihtasutus. Oma praeguses asukohas – Emajõe kaldal – on see 2011. aastast alates. Otsides oma rolli, on oldud koguni Tallinnas Vabaduse platsi all ning korraldatud üle Eesti erinevaid näitusi.
«Täna pakub Ahhaa võimalust veeta kvaliteetaega. Ahhaa keskuse eesmärk pole kasvatada ainult geeniusi ega aidata järele mahajääjaid. Me tegelemegi gaussi jaotuskõvera keskosaga – loodame, et saame neile piisava impulsi anda edasiseks,» võtab Juur Ahhaa rollid kokku. Ahhaa külastuste dünaamika on laias laastus selline, et aastas külastab seda keskust ca 200 000 inimest ja koolidele tehtud külastustes lööb igal aastal kaasa umbes 6000 õpilast. Juur tõdeb: «Maksimaalselt me suudaks vastu võtta ehk 9000 õpilast ja see oleks ka piir. Minu meelest peab kooliharidus jääma ikka kooli.»

Kas teil pole tulnud pähe mõtet, et Ahhaa võiks ehk ise asutada mõne huvikooli või gümnaasiumi – et oleks oma ja oma käe järgi seatud?
Juur toob seepeale näiteks koostöö Tartu Forseliuse kooliga, mis Ahhaa teaduskeskuse toel tegi läbi suure sisulise muutuse. «Nad ei hinnanud enam klassikaliste hinnetega, vaid läksid protsenthindamise peale. Tulemuseks: kool, mis oli varem tagasihoidlike näitajatega, tõusis hariduse kvaliteedi poolest tippu. See nõuab suurt tahet koolilt endalt. Teaduskeskus saab toetada, aga imet ilma koostööta ei sünni.»

Inseneride nappus ja õpetajate puudus – süsteemi süsteemne viga

Juure sõnul pole Eesti oma inseneritarkusega inimeste nappuses midagi enneolematut ja viitab tõsiasjale, et näib olevat nii: mida rikkam riik, seda vähem insenere. «Inimeste soov inseneritehnilisi aineid õppida on pöördvõrdelises seoses riigi rikkusega. Mida jõukam riik, seda rohkem eelistatakse «pehmeid» valdkondi nagu teenusmajandus, influentserlus ehk siis suunamudimine ja kultuuritööstus.» Eesti ei ole erand. Kuigi olukord pole katastroofiline, siis ka PISA testide tulemused on veel head, aga pole teada, kui kauaks. «Teadushuvi tekitamine peab toimuma õigel ajal – eriti 5.–8. klassi vahemikus. Kui selles vanuses jääb vastus küsimusele miks ma pean seda õppima saamata, siis gümnaasiumis on juba hilja,» hoiatab Juur.​

Insenerideta ja vastava hariduseta pole elu. Kuigi noored tõmbuvad meelelahutusmaailma poole, siis reaalsus räägib teist keelt. «Töötut inseneri ei ole olemas,» sõnab Juur. «Amet on garanteeritud. See teeb loodusteaduste ja inseneeria õppimisest mitte ainult kutsumuse, vaid ka elu ja karjääri kindlustava tee.»

Ahhaa juht osutab laiemaltki hariduses toimuva kummalisuse peale: «Õpetajaid napib, aga turundajaid toodame aina juurde ja neid tuleb uksest ja aknast. Nende koolitamine on odav – nad ei vaja laboreid, katsevahendeid ega tõmbekappe. Füüsika- ja matemaatikaõpetajaid on hädasti vaja, aga neid lihtsalt ei tule – sest see ei tasuvat end lihtsalt ära.»​ Juure sõnul on õpetajaamet jäänud nõukogude aja palgaskeemi lõksu, kuigi elame juba ammu turumajanduses: «Muusikaõpetajal ja füüsikaõpetajal on samasugune palk, aga karjäärivõimalused on väga erinevad. Füüsik võib minna IT-sektorisse või tööstusesse – muusikul need valikud puuduvad. Selles plaanimajanduses kaovadki head õpetajad lihtsalt mujale ära.»

Arusaadav: inimesed hääletavad nüüdisajal jalgadega ja koolid jäävadki loodusteaduste- ja matemaatikaõpetajatest, headest, lihtsalt tühjaks. Juur osutab siinkohal veel kord eriti teraval moel hariduslikule ebavõrdsusele: «Näiteks on Valga parim olümpiaadivõitja Eestis alles 250. kohal. Omavalitsuste rikkus kajastub koolihariduse tasemes. Eesti haridussüsteem on killustunud – justkui oleks meil esimese, teise ja kolmanda Eesti koolid.»​ 

Kas hea kool on omavalitsustele jõukohane?

Kas me omavalitsused on üldse suutelised pidama ühtluskooli, mis tagaks lastele ühetaolise hariduse? «Selle küsimuse võib nii karmilt esitada küll,» kostab Juur seepeale ja jätkab: «On terve ports koole, mille eksamitulemused on masendavad ja õpetajad kvalifikatsioonita. Aga kelleltki ei võeta koolitusluba ära. Seda pretsedenti pole julgenud keegi teha. Kui veoautojuht rikub liiklusreegleid, võetakse load. Aga õpetaja, kelle töö tulemus on aastaid madal, võib rahulikult jätkata.»

Me näeme paraku seda, kuidas aina sagedamini püütakse hinnete asemel anda vaid hinnanguid ning eksameid saab sooritada nii laias – ehk kogu valdkonda hõlmavas – või siis kitsas matemaatikas, mis näib vahel talumatult nuditud käsitlus looduse keelest. Kas tegemist on mugavusega?

«Kitsas matemaatika tähendab, et jätame osa teemad lihtsalt vahele. See tundub hetkel mugav, aga tulevikus maksame selle kallilt kinni. Eksami puudumine või lihtsustamine ei tähenda ju ometi, et inimene oskab.» Juure sõnul ei saa loobuda teadmiste mõõtmisest: «Eksam on sama, mis arstlik läbivaatus. Kui me ei mõõda teadmisi, siis me ei tea ka, mis tasemel need on.» Samuti rõhutab ta, et võrdne võimalus ei tähenda ühesugust taset. Inimene peab teadma, milles ta on tugev – ja milles mitte.

Miks pole tehisaruhüpe sama, mis omaaegne Tiigrihüpe

Uueks moeks on saanud tehisaru ehk tehisintellekti õpetamine koolis ja selle integreerimine kooli. President Karise välja kuulutatud plaan lubab ju paljutki: vähendada hariduslikku ebavõrdust, edendada eesti keelt ja kultuuri, tõsta rahvusvahelist konkurentsivõimet. Juur jääb ses aspektis skeptiliseks: «Kui omaaegne Tiigrihüpe tõi kooli midagi, mida kodus ei olnud – arvuti, interneti, tarkvara –, siis täna on tehisaru kõigile juba kättesaadav. Koolil pole siin palju lisada, peale sotsiaalse aspekti. Kõige väärtuslikumad töötajad on need, kes mõistavad kogu ahelat – alates küsimuse esitamisest kuni algoritmilise vastuseni.» Juure sõnul on kõige väärtuslikumad need, kes tunnevad ja mõistavad piiri füüsilise ja elektroonilise maailma vahel.

Tõepoolest – praegune tehisarumaailma olukord on selline, et andmetega saab uusi tehisarusid õpetada seal, kus on kuhjaga tippkiipe, andmekeskusi, raha ja muidugi energiat. Kas Tiigrihüppe ajal oli maailm palju ühtlasem?

«Arvutiklass, kus mina istusin, tõi Eestile omad IT-miljonärid. Mina olin seal klassis see, kellel «halvemini läks»,» tõdeb Juur ja lisab näite Islandi spordist: «Kui Island tahtis vähendada alkoholi- ja narkotarbimist noorte seas, suunas nad jalgpalli. Tulemus? Vähem pahesid, rohkem distsipliini – ja pange tähele, nad jõudsid jalgpalli MMile.»​ 

Arusaadavalt olid siinkohal kõik hoovad ühiskonna enda käes nagu Eestiski esimese Tiigrihüppe aegu. Nüüdne maailma kiibimajandus ja infotööstus on polariseerunud ja ulatuslikult muutunud. «Avastamisrõõmu ei saa automatiseerida. Ja seni, kuni lastel silmad säravad, seni on ka Ahhaal tööd,» võtab Juur asja kokku.

Kuula saadet «Kukkuv õun», kus Marek Strandberg kõneleb Andres Juurega hariduse teemadel:

AHHAA KESKUS

Sihtasutus Teaduskeskus Ahhaa on haridus- ja teadusministeeriumi haldusalas tegutsev Eesti suurim teaduskeskus, mis paikneb alates 2011. aastast Tartu kesklinnas. Keskuse eesmärk on populariseerida teadust mängulisel ja kaasaval moel, äratada huvi teadussaavutuste vastu ning kujundada positiivset suhtumist teadusesse ja tehnoloogiasse igas vanuses külastajate seas.

Ahhaa sai alguse 1997. aastal Tartu Ülikooli projektina, mida juhtis Tiiu Sild (1958–2012) ning muudeti 2004. aastal sihtasutuseks, mis loodi Eesti Vabariigi, Tartu linna ja Tartu Ülikooli koostöös. Keskust juhib alates 2012. aastast Andres Juur, juhatuse teine liige on Pilvi Kolk. Tegevust suunavad nõukogu ja teadusnõukogu, kuhu kuuluvad nii teadlased kui ka haridusvaldkonna asjatundjad.

Teaduskeskus pakub interaktiivseid käed-külge-näitusi, töötube, teadusteatrit ning planetaariumiseansse. Ekspositsioonid on jaotatud temaatilistesse saalidesse: tehnoloogiasaali, elusaali ja ajutiste näituste alasse. Lisaks toimuvad hooajalised üritused, nagu Teadlaste Öö festival, Robolahing ja öölaagrid. Keskusel on ka unikaalne hübriidplanetaarium, mille MEGASTAR-projektorid võimaldavad erakordselt detailset tähistaeva kuvamist.

Ahhaa hoone, mille projekteerisid Vilen Künnapu ja Ain Padrik, on ise samuti arhitektuuriline vaatamisväärsus – selle pilkupüüdvad osad on näiteks planetaariumikuppel ja raketimakett hoone ees. Keskuse pindala on üle 11 000 m² ning see paikneb Emajõe ääres linna ühel tuiksoontest.

EESTI TEADUST KAJASTATAVAT AJAKIRJANDUST TOETAB EUROOPA LIIT TEAME 3.0 MEETMEST