Ülivägevad supernoovad on elu Maal välja suretanud just nii mitu korda

Kunstiline nägemus supernoovast. Foto: NASA Goddardi kosmoselennukeskus

Uus analüüs näitab, et supernoovade plahvatused Päikese lähiümbruses võisid põhjustada vähemalt kaks Maa ajaloo suurimat massilist väljasuremissündmust.

Hispaania Alicante ülikooli astrofüüsiku Alexis Quintana juhitud uuring galaktikas aset leidnud supernoovade sageduse kohta viitab sellele, et need plahvatused võivad ajaliselt kattuda ordoviitsiumi lõpu ja hilisdevoni väljasuremistega – katastroofiliste sündmustega, mille käigus hukkus suurem osa Maal elanud liikidest.

Nende väljasuremiste põhjuseid ei ole seni täielikult mõistetud, kuigi need kuuluvad niinimetatud «Suurde Viisikusse» – viide suurimasse elukeskkonna massilisse hävingusse Maa ajaloos.

Suurbritannia Keele'i ülikooli astrofüüsik Nick Wright  selgitab: supernoovade plahvatused on ühed universumi võimsaimad energia vallandumise sündmused. Kui massiivne täht plahvataks supernoovana Maale liiga lähedal, võiksid tagajärjed olla laastavad. Uuringu tulemused viitavad sellele, et see on võinud juba juhtuda.

Teadlased arvutasid välja supernoovade esinemissageduse Maa lähiümbruses ning leidsid, et see on kooskõlas massiliste väljasuremissündmustega, mida on seostatud väliste teguritega, sealhulgas supernoovadega.

Supernoovade elutsükkel ja mõju Maale

Supernoovad kuuluvad looduslikult tähtede elutsüklisse ning tekivad tähtedel, mis on vähemalt kaheksa korda massiivsemad kui meie Päike. Need suured tähed elavad lühikese, vaid miljoneid aastaid kestva elu – võrreldes Päikese miljardeid aastaid kestva elueaga – ning nende tuumas toimuvad termotuumareaktsioonid hoiavad neid stabiilsena. Kui kütus lõpuks otsa saab, muutuvad tähed ebastabiilseks ja plahvatavad, paisates kosmosesse raskemaid keemilisi elemente, mis olid tekkinud nende sisemuses.

Kui supernoova plahvatab Maa lähedal, võib sellest vallanduv võimas kiirgus põhjustada osoonikihi hävimist. Selle tulemusena jõuaks Maa pinnale surmav doos ultraviolettkiirgust, mis kahjustaks tõsiselt planeedi ökosüsteeme.

Ordoviitsiumi ja Devoni väljasuremised, mis toimusid vastavalt umbes 445 ja 372 miljonit aastat tagasi, hävitasid suure osa Maa elust. Mõlemad sündmused on seotud olulise osoonikihi vähenemisega, mis on ajendanud teadlasi spekuleerima, et supernoovad võisid nende põhjustajaks olla.

Kas supernoovad ohustavad Maad ka täna?

Quintana ja tema kolleegid analüüsisid massiivsete OB-tähtede levikut Päikese ümbruses, keskendudes ühe kiloparseki (umbes 3260 valgusaasta) raadiuses asuvatele tähtedele. Kuna need tähed elavad suhteliselt lühikest aega, võimaldab nende praeguse arvu hindamine teadlastel arvutada, kui tihti neid tekib ja kui sageli nad supernoovana plahvatavad.

Uuringus loendati 24 706 OB-tähte ning määrati supernoovade sageduseks 15–30 plahvatust miljoni aasta jooksul kogu Linnutee galaktikas. Seejärel modelleeriti tõenäosust, et mõni neist supernoovadest oleks piisavalt lähedal, et mõjutada Maad – selleks pidi plahvatus toimuma maksimaalselt 20 parseki (umbes 65 valgusaasta) kaugusel.

Saadud tulemus – 2,5 Maa-lähedast OB-supernoovat miljardi aasta jooksul – pakub loogilist seletust nii Ordoviitsiumi kui ka Devoni väljasuremistele.

Õnneks ei ole praegu teada ühtegi supernoovaks muutuvat tähte, mis oleks Maa jaoks ohtlikult lähedal. Punased hiidtähed, nagu Antares ja Betelgeuse, on oma arengu lõppfaasis, kuid kosmilises ajaskaalas võib nende plahvatus toimuda alles kümneid tuhandeid kuni miljoneid aastaid hiljem. Samuti asuvad need Maast sadu valgusaastaid eemal – liiga kaugel, et tekitada otsest ohtu.

Muidugi on ka mitmeid teisi katastroofilisi sündmusi, mis võivad elu Maal ohustada, näiteks asteroidide kokkupõrked või massilised vulkaanipursked. Kuna kumbagi neist pole võimalik ennetada, on inimkonnal piisavalt eksistentsiaalset ärevust, millega edasi elada.

Uuring on ilmumas ajakirjas Monthly Notices of the Royal Astronomical Society ning on kättesaadav eeltrüki serveris arXiv .

Allikas: ScienceAlert