AK ⟩ Digitaalne patriarhaat: miks tehisintellekt armastab naisi rohkem kui mehi?

Juba pea sada aastat tagasi tekkis visioon inimmasinast just naisena. 1927. aastal Saksamaal Thea von Harbou romaani järgi Fritz Langi vändatud filmis «Metropolis» tegutseb masinnaine Maria. Foto: Wikimedia Commons

Tehisintellekti maailmas peetakse naisteks kavandet roboteid inimlikumaks kui robotmehi – paradoks, mis võib tunduda süütuna, kuid kannab endas sügavamaid soolisi eelarvamusi. Naisi tajutakse empaatilisemate ja soojematena, mistõttu nende hääl ja kuju antakse tehisintellektile sagedamini kui meeste oma, tugevdades sellega alateadlikke stereotüüpe.

Kui naiselikkus aitab robotitel tunduda inimlikumana, siis kas see on innovatsioon või hoopis varjatud objektistamine?

«Ilus naeratus avab uksi, aga kas ka puuri?» küsiks skeptik. Kuigi naistele omistatakse rohkem inimlikke omadusi, ei tähenda see alati võrdsust – pigem võib see viidata ootusele, et nad on alati kättesaadavad ja teenindavad. Lahendus võiks peituda sooneutraalses tehisintellektis, kuid kas tehnoloogia areng suudab murda sajanditevanuseid harjumusi?