:format(webp)/nginx/o/2025/02/26/16686929t1h3f35.jpg)
Eesti Teadusagentuur avaldas kogumiku «Eesti Teadus 2025», mis annab põhjaliku ülevaate Eesti teaduse hetkeseisust. Kogumik näitab, et Eesti teaduse näitajad on paranemas ja oleme maailmas teaduspublikatsioonide arvu poolest kõrgel kohal. Samas tõstatab kogumik küsimusi erasektori panuse, prioriteetide valiku ja välisteadlaste rolli kohta.
Teadusaasta kogumikku hakati välja andma 2016. aastal ning nüüd just ilmavalgust näinud aastaraamat on juba neljas, ehk et seda antakse välja iga kolme aasta tagant. Samas leiab Eesti Teadusagentuuri kodulehelt pidevalt värsket statistikat, aga lihtsalt sellist sügavamat analüüsi tehakse iga kolme aasta tagant. Kogumiku peamine eesmärk on faktipõhiselt aru saada, milline on Eesti teaduse olukord.
Kogumikus tuuakse mitmel pool välja asjaolu, et võrreldes teiste arenenud riikidega on Eesti erasektori panus teadus- ja arendustegevusse (TA) endiselt madal. Kuigi ettevõtete arv, kes investeerivad TA-sse, on kasvanud, on riigi toetus ettevõtetele OECD riikide keskmisest oluliselt väiksem.
Aastal 2023 oli neid ettevõtteid, kes Statistikaametile raporteeris oma TA kohta 467, samas kui 2013 oli see natukene üle 200. Rahvusvaheline võrdlus näitab, Eestis toetab riike väiksemas mahus ettevõtete TA-d. Kui me vaatame OECD riike, siis keskmiselt toetavad nad oma ettevõtteid kolm korda rohkem. Kui meil on teadus-arendustegevuse toetuseks ettevõtetele minev summa 0,07% SKP-st, siis OECD keskmine on 0,21%. Lisaks otsetoetustele rakendab OECD 38-st riigist maksuerisusi 33 riiki. Eestis on maksuerisuste teemalist debatti peetud väga pikka aega ja võib nüüd rõõmuga nentida, et eelmisel aastal hakkas majandus- ja kommunikatsiooniministeerium esimest korda piloteerima maksustiimulite rakendamist, millega toetati ettevõtete TA-ga seotud töötajate tööjõumaksude katmist. Milline on nende maksustiimulite mõju, on täna veel vara hinnata, kuid kindlasti leiab sellest teemast ülevaate järgmises kogumikus.
Eestis on pikalt arutletud, kas riik peaks valikuid tegema teadus- ja arendustegevuses ehk prioriteete määrama või mitte. Euroopa Liidu tõukefondide kasutamise eeltingimus on olnud on Euroopa Liidu poolt seatud «nutika spetsialiseerumise» strateegiate olemasolu, mis suunab ja kujundab teadus-, arendus- ja innovatsioonipoliitikat. Eesti on oma valikud teinud, kuid need on väga laiad ja kitsamat valikut pole tehtud. Seetõttu sõltub valdkondade areng suuresti eestvedajatest ja visionääridest, kes suudavad ressursse leida ja koondada ning erinevate tegevuste vahel sünergiat luua.
Väikeriigina on hästi oluline rahvusvaheline koostöö ja rahvusvaheline turg, et ainult Eesti oma turu tarbeks tootmine pikas perspektiivis ei tasu ennast ära.
Fookusvaldkondade (digilahendused igas eluvaldkonnas; tervisetehnoloogiad ja -teenused; kohalike ressursside väärindamine; nutikad ja kestlikud energialahendused; elujõuline Eesti ühiskond, keel ja kultuuriruum) arengut toetab teadusagentuuri poolt elluviidav EL tõukefondide meede «Temaatilised teadus- ja arendustegevuse programmid (TemTA)», mille eesmärk on toetada ettevõtetele ja ühiskonnale vajaliku teadusvõimekuse kasvu, koostööd teadlaste, ettevõtjate ja teiste partnerite vahel ning teadlaste järelkasvu ettevõtetele ja ühiskonnale olulistes teadusvaldkondades. TemTA programmi kaudu toetatakse teadusprojekte ja koostöötegevusi. Uurimisteemad on ettevõtjatega koos välja pakutud, see koostöö võiks olla samm ettevõtete ja teadusasutuste ühisosa suurendamise suunas.
Eesti Teadusagentuuri tegevjuhi Karin Jaansoni sõnul on Eesti teaduse rahastamisel kaks peamist probleemi: killustatus ja projektipõhisus. Rahastuse killustatus tuleneb sellest, et teadusraha jagajaid ja rahastusinstrumente on palju. Kuigi viimasel kümnendil on Eesti teadus- ja arendustegevuse poliitikat iseloomustanud soov vähendada projektipõhisust, siis vaatamata baasfinantseerimise mahu kiirele kasvule on projektipõhisus suurenenud. Projektipõhisuse suur osakaal kogu teaduse rahastamises ei taga stabiilsust ja jätab teadlastele vähem aega teadustööks.
Kogumikus tuuakse välja, milline on meie uurimistoetuste edukuse protsent. Mis on hästi konkurentsitihe, aga kui arvusid vaadata, siis on see üle kahekümne protsendi. Põhjamaadega võrrelduna on seal see ligikaudu 10%.
Välisdoktorantide arv Eesti ülikoolides on kiiresti kasvanud, mis toob kaasa nii positiivseid kui ka negatiivseid aspekte. Positiivne on see, et see loob rahvusvahelisi sidemeid ja toob Eestisse talente. Negatiivne on see, et välisdoktorandid ei oska eesti keelt ja seetõttu langeb osa nende ülesandeid Eesti doktorantidele, mis suurendab nende koormust.
Statistikat vaadates on välisdoktorantide arv Eesti ülikoolides hästi kiirelt kasvanud. Eelmisel õppeaastal asus neid Eesti ülikoolides õppima kolmkümmend üheksa protsenti doktorantidest. Samas 2014. aastal oli neid ainult 8%.
«Iseenesest on ju tore, et kui me räägime, et meil on rohkem talente ja tarku inimesi vaja, siis välisdoktorantide arv kasvab ja nad ka kiiresti ära lõpetavad. Osa nendest jääb ka Eesti tööturule. Kuid meie kõrgharidus on ju teaduspõhine ja suurem probleem, mis sellise kiire kasvuga kaasa tuleb, on see, et välisdoktorandid ei oska meie emakeelt. Seetõttu suureneb Eesti doktorantide koormus ja nad kurtnud, et nad on ülekoormatud. Ehk siis välisdoktorantide lõimimine Eesti ühiskonda on hästi oluline ülesanne ja me ei ole sellega päris hästi tegelenud. Me saaksime palju rohkem ära teha, et tõesti Eesti ühiskonnas oleks sellest ka rohkem kasu,» leiab Jaanson.
Ka sellel mündil on kaks poolt. See, kui meil on siin rohkem välisteadlasi ja välisdoktorante, siis on meil ka rohkem rahvusvahelisi sidemeid ja võimalusi üleilmseks koostööks. Kui nad lähevad oma koduriiki, siis nendega koos on kindlasti palju lihtsam koostööd teha kui nendega, kellega kunagi pole kokku puututud. Nii et seda võib vaadata ka positiivses võtmes.
/nginx/o/2025/02/26/16687000t1h519a.jpg)
Toomas Vaimann oma artiklis võrdleb teadlaste arvu tuhande elaniku kohta Eestis teiste OECD riikidega, millest ilmneb, et meil napib doktorikaraadiga töötajaid, keda TA tegelemiseks ettevõtjad hädasti vajavad. Sellest võrdlusest tuleb välja, et oleme päris tagareas, eriti suur mahajäämus on meil Põhjamaadega.
Suur murekoht on järelkasv. Eesti rahvastiku püramiid on selline, et magistritasemel lõpetab järjest vähem üliõpilasi, mistõttu on ka doktoriõppesse sisenejaid vähem. Samuti rõhutas Jaanson, et palju tublisid Eesti teadlasi on välismaal, ning tuleks tegeleda nende tagasitoomisega.
Jaanson tõi välja, et Haridus- ja Teadusministeerium on kokku kutsunud teaduse rahastamise töörühma, mis peaks tegelema nende probleemidega.
Kui teadlased on ühiskondlikus arutelus tagasihoidlikud, siis kannatab selle all ühiskondliku arutelu kvaliteet. Jaanson leiab, et faktipõhine maailmavaade aitab kaasa paremate ja targemate otsuste tegemisele. Me teame, et poliitikud ei tee otsuseid alati ainult teadus- ja faktipõhiselt, vaid ka emotsioonide ja ressursside põhjal. Samas rõhutas Jaanson, et ühe keerulisemaks ja kompleksemaks muutuvas maailmas teaduspõhise lähenemiseta me paremale tulevikule loota ei saa.
Jaansoni sõnul on olukord siiski paranemas. Värske kogumik «Eesti teadus 2025» näitab, et teadlaste osalus meedias on kasvanud. Aastatel 2019–2024 märgiti meedias ära 1868 teadlast 13 338 loos.
«Äramärkimist väärib ja siinkohal tuleb küll öelda, et meie veebiväljaanded ja ajakirjandus on ikkagi väga tublid teadlaste kaasamisel. Kes jälgib, see näeb, et tegelikult üha rohkem ja rohkem kuuleme teadusest ja teadlastest,» sõnas Jaanson.
Samas tõi ta välja, et teadlaste osalus on kontsentreeritud: 1% teadlastest on loonud 20% kajastustest.
Teaduspublikatsioonid on aga väljund, mis otseselt näitab, millist uut teadmist on loodud Eelkõige võime olla uhked olla oma teadlaste üle. Akadeemik Krista Fischer toob oma artiklis välja, et Eestis ilmus Science Magazine andmetel 2023.a. 30,5 tsiteeritavat teaduspublikatsiooni 10 000 elaniku kohta, mis 214 maailma riigi ja autonoomse piirkonna seas annab Eestile 21. koha ja 45 Euroopa piirkonna riigi seas 17. koha.
Jaanson tõdes, et kuigi kaasamine on muutunud paljudel juhtudel kohustuslikuks ei ole see alati sisuline. Samas tõi ta näiteks koroonaaja, kus teadlased olid valitsuse otsuste tegemisel olulisel kohal. «Teadusnõukoja moodustamine valitsuse juurde on väga hea näide, kus valitsus sai aru, et otsuste tegemiseks on teadlaste nõu hädavajalik,» selgitas Jaanson.
Jaanson tõi välja kaks peamist soovitust poliitikakujundajatele: järelkasvu tagamine ja rahastusinstrumentide killustatuse vähendamine.
«Kindlasti on oluline järelkasvu teema ja tõepoolest vaadata, et kuigi 2022. aastal rakendus doktoriõppe reform, mille tulemusi täna on vara hinnata, siis vaadata ikkagi, et meil see järelkasv oleks tagatud,» sõnas Jaanson.
TEADMISTEPÕHISEST POLIITIKAKUJUNDUSEST EESTIS
Euroopa Teadusuuringute Ühiskeskus (JRC) ning Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) algatasid projekti, mille raames hinnati 2023-2024 seda millisel määral on teadmistepõhine poliitikakujundus võimalik ja kuidas sellega läinud on.
Selle käigus tuvastati, et:
Puudub selge koordineeriv mehhanism teadmistepõhise poliitikakujundamise eestvedamiseks ja vastutuseks.
Poliitikute ja tippametnike seas on teadusnõu kuulda võtmine ja kasutamine nõrk.
Ministeeriumide teadusnõunike roll ja ülesanded on ebaühtlaselt määratletud.
Süsteemi arendamine on toimunud isevooluliselt, ilma tervikliku juhtimisstruktuurita.
Järeldustena leiti, et on vaha juhtrolli omavat keskset koordineerivale asutust.
Mõned soovitused:
Tuleb töötada välja üleriigiline poliitikakujundamise andmebaas ja kasutatavate teadmiste süsteemne rakendamine.
Ministeeriumitesse tööle palgatud teadusnõunike staatus vajab tõstmis ja nad tuleb õimida nad strateegilistesse otsustusprotsessidesse.
On vaja toimivat koostöövõrgustikku omavalitsustega.
Suurendama peab poliitikakujundajate andmekirjaoskust ja analüüsivõimet.
Tugevdada tuleb teadlaste ja poliitikakujundajate koostööd ning poliitikakujundamise ja strateegilise planeerimise võimekust.
Soodustada teadlaste osalemist poliitikakujundamises.
Luua tuleb stiimulid ja tunnustusmehhanismid teadlastele, kes panustavad poliitikanõustamisse.
Allikas: Eesti Teadus 2025/Eesti Teadusagentuur
Jaanson arvas, et tuleks panustada valdkondadesse, kus Eestil on juba eelis ja kus on meie tugevused. Oleme maailmale näidanud end kui väga tublit infotehnoloogia ja e-riiki. Seda on juba korduvalt välja öeldud, et järgmise sammuna võiksime keskenduda tehisintellekti ja masinõppe arendamisele. See võimaldab luua uusi innovaatilisi lahendusi, mis mõjutavad meie majanduse konkurentsivõimet ja ühiskonda tervikuna. Meil on juba selles suunas nii riigi toel kui ka ettevõtjate initsiatiivil mitmeid algatusi ja tegevusi käivitunud. Meil on loodud eelmisel aastal oma teaduse tehisintellekti tippkeskus, Tehisintellekti- ja robootikakeskus AIRE jpm. Euroopa on TI arendamisel siiani maailmas tagasihoidlik olnud, siin peitub Eesti võimalus. Selleks, et Eestit tuntaks kui tehisaru riiki, ehk edu saavutada, on vaja TI arengut senisest strateegilisemalt juhtida ja suunata. Me võiks muude sõnade kõrval kasutusele võtta ka EesTI ( Eesti Tehisintellekt).
Kogumik «Eesti Teadus 2025» annab väärtusliku ülevaate Eesti teaduse hetkeseisust rahvusvahelises võrdluses ja dünaamikast . Kuigi näitajad on paranemas, on endiselt mitmeid väljakutseid, millega tuleb tegeleda, et tagada Eesti teaduse jätkusuutlik areng.
Kogumik «Eesti Teadus 2025» on täies mahus loetav ja allalaetav SIIT.
Kuula ka Kuku Raadio saadet «Kukkuv Õun», kus Karin Jaanson kogumikust põhjaliku ülevaate annab:
Eesti teadust kajastavat ajakirjandust toetab Eesti Teadusagentuur Euroopa Liidu RITA+ programmi kaudu.
/nginx/o/2023/12/21/15794004t1hf9ca.jpg)