:format(webp)/nginx/o/2021/12/12/14255957t1hf0d6.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/02/25/16685396t1hc184.jpg)
Ukraina ja Venemaa on nüüdseks juba kolm aastat pidanud seda, mida on nimetatud esimeseks droonisõjaks – mitte esimeseks sõjaks, kus droone kasutati, vaid esimeseks, kus need on olnud lahinguväljal otsustavaks teguriks. Milliseid õppetunde on teised riigid sellest saanud tulevaste sõdade kohta?
«Droonid on tulnud, et jääda ja neid leidub kõikjal – maal, õhus ja merel – tohututes kogustes,» ütleb Oleksandra Molloy Austraalia Uus-Lõuna-Walesi Ülikoolist Canberras, «hetk, kust pole enam tagasipöördumist, saabus juba 2022. aastal.»
Sõjalisi droone kasutati muidugi juba ammu enne Venemaa sissetungi Ukrainasse 2022. aastal, eriti said need tuntuks USA Predator-droonide kasutuselevõtuga 2000. aastatel.
Kuid tänapäeval kasutatav tehnoloogia ja selle mastaap – nii Venemaa kui ka Ukraina ehitasid 2024. aastal üle miljoni militaarse drooni – on midagi enneolematut. Kuna globaalsed pinged kasvavad, hakkavad ka teised riigid mõtlema, kuidas nad võiksid võidelda sarnasel droonisõja tasemel.
«Me ei saa tulevikku ennustada, kuid paljud riigid töötavad praegu droonide kasutamise strateegiate kallal, hangivad neid ja integreerivad oma sõjalisse väljaõppesse,» ütleb Molloy, «need määratlevad eesmärgid ja juhivad kõrgeimal tasemel, mida tohib ja mida ei tohi teha.»
Üliodavad lahendused
Näiteks USA kaitseministeerium (DoD) töötab praegu selle nimel, et kiiresti toota suurel hulgal odavaid droone, mitte üksikuid kallihinnalisi lennumasinaid, nagu praegu kasutatav Predator.
Euroopas juhib Läti mitme riigi koalitsiooni, mis rajab droonitootmise baasi, et varustada Ukrainat, kuid mille eesmärk on pikemas perspektiivis tugevdada ka riikide endi droonivõimekust. Samal ajal on Suurbritannia Kuninglik Õhuvägi ülesandeks saanud drooniparvede tehnoloogia katsetamise.
/nginx/o/2025/02/25/16685403t1h92a4.jpg)
Üks suur väljakutse selliste algatuste käivitamisel on droonitehnoloogia ülikiire areng. Molloy sõnul räägivad Ukraina sõjaväelased 40-päevasest arendustsüklist võrreldes tavapäraste aastatepikkuste protsessidega, mida uus militaarvarustus tavaliselt vajab.
«Miski ei innusta innovatsiooni rohkem kui eksistentsiaalne oht,» ütleb Molloy, «häda on leiutamise ema. Sõda on tehnoloogiliste uuenduste kiirendi ja rahuajal pole võimalik sama kiirusega edasi liikuda. Meie mõtteviis pole selleks kohandatud.»
See kiire areng tähendab ka seda, et suured investeeringud droonidesse võivad osutuda spekulatiivseks. Rahuaja hankeprotsessid võivad tähendada, et tellitud droonid on juba vananenud enne, kui need kohale jõuavad. Samas on olemas üha rohkem teadlikkust sellest, et riigid peavad valmistuma droonisõja ajastuks.
Sõltuvus Hiina tarneahelatest
Üks sõjavägede murekohti on droonide varustusahelate sõltuvus Hiina tootjatest.
Näiteks sanktsioneeris Hiina eelmisel aastal USA droonitootja Skydio, kuna see müüs droone Taiwanile. See piiras ettevõttele akude tarneid ja häiris tarnegraafikuid.
Nii Venemaa kui ka Ukraina on astunud samme, et hakata kohapeal tootma olulisi komponente nagu akud ja lennukontrollerid, et vältida tarneprobleeme ja järske hinnatõuse.
USA pole aga seda probleemi täielikult lahendanud. Kuigi kaitseministeerium on otsinud meetmeid, et tagada droonides Hiina elektroonikast vaba tehnoloogia, pole see veel lahendanud põhiliste komponentide tarneahela probleemi.
«Oma droonivõimekuse arendamine võimaldab riigil sõltumatult kavandada, toota ja kasutada droone, tagades suurema kontrolli tehnoloogia üle,» ütleb Molloy, «kodumaine tootmine vähendab ka rahvusvaheliste tarneahela häirete ja poliitiliste piirangute mõju.»
Mis puudutab Hiinat ennast, siis pole selge, milliseid õppetunde selle relvajõud konfliktist ammutavad. Hiina Rahvavabastusarmee reklaamivideotes on näha, kuidas väed harjutavad väikeste ründedroonide ja robotkoertega, kuid pole teada, kas see tähendab tegelikku lahinguüksustesse integreerimist või on tegemist lihtsalt propagandaga.
Molloy sõnul on raske öelda, kui palju sellest on päris, kuid USA kaitseanalüütik Zachary Kallenborn usub, et Hiina liigub droonipõhise sõjalise jõu suunas. «Sellise integratsiooni takistused on üsna väikesed,» märgib ta.
Uued tehnoloogiad
Just madalad kulud ja kättesaadavus eristavad droone teistest sõjatehnoloogiatest – neid saab hankida väikese eelarvega. Ukrainas on jalaväeüksused ise välja arendanud luure- ja ründedroone, kasutades annetatud või ise ostetud seadmeid.
Samas peavad riigid valmistuma ka vastase droonide vastu võitlemiseks, sest iga tulevane sõda saab tõenäoliselt olema droonisõda.
Probleem on selles, et keegi ei tea, millised droonid ilmuvad lahinguväljale paari aasta pärast.
«Sa ei saa arendada vastumeetmeid, kui sa ei tea, mis järgmiseks tuleb,» ütleb Molloy.
Sellepärast jälgivad analüütikud tähelepanelikult Ukrainas arenevaid tehnoloogiaid, sealhulgas valguskaabliga juhitavaid droone, mida ei saa elektrooniliselt segada, ja tehisintellekti arengut, mis võimaldab droonidel vältida vaenlase rakette.
Praegu kasutatakse Ukraina lahinguväljadel väikseid luuredroone, suuremaid pommitavaid nelikrootoreid ning fikseeritud tiibadega ründedroone, nagu Venemaa Lancet. Samuti on kasutusel strateegilised ründedroonid, mille lennuulatus ületab 1000 kilomeetrit. Need rünnakud võivad toimuda samaaegselt eri kiirustel ja kõrgustel, mistõttu on vaja mitmekihilisi vastumeetmeid.
Kas droonid asendavad inimestest võitlejad?
See küsimus puudutab droonide lõplikku rolli: kas need suudavad täielikult asendada inimvõitlejad? Ukraina on katsetanud mehitamata süsteemide kasutamist eesliinil ning on isegi viinud läbi rünnaku ainult robotite ja droonide abil. Kuid Molloy sõnul pole robotite tõus veel lõpule jõudnud.
«Droonid üksi ei suuda sõdu võita. Me vajame endiselt inimesi, et ala kontrollida,» ütleb ta, «kuid on võimalik, et see muutub juba järgmises konfliktis.»
Algselt populaarteaduslikus ajakirjas New Scientist avaldatud artikkel ilmub Postimehes väljaande loal. Inglise keelest tõlkis Kaido Einama.