Maa suunas kihutab asteroid 2024 YR4: mida me sellest juba teame?

Umbes selline võiks välja näha asteroid, mis Maast möödus ja tuleb siia peagi tagasi. Pilt on loodud tehisintellektiga. Foto: Ivana Tomášková / Pixabay

27. detsembril eelmise aasta lõpus avastasid astronoomid Tšiilis asuva ATLAS-e taevaseire teleskoobiga, et Maast eemaldub üsna lähedalt üks keskmise pilvelõhkuja suurune asteroid. Järelvaatlused on nüüd näidanud, et taevakivi nimega 2024 YR4 võib liikuda trajektooril, mis toob selle 22. detsembril 2032 kokkupõrkekursile meie planeediga.

See tähendab, et vastav taevakeha kujutab endast võimalikku kokkupõrkeohtu. Kuid paanikaks pole veel põhjust – hiiglasliku märklaua, kus me elame, tabamise tõenäosus on siiski (veel) üsna väike.

Maa kui kosmiline sihtmärk

Maa tiirleb ümber Päikese, läbides pidevalt tolmu ja rususid, mis pärinevad Päikesesüsteemi kujunemise ajast. Meteoorid ja tulekerad, mida öötaevas sageli näha võib, annavad tunnistust sellest, kui «saastunud» meie planeedi ümbrus tegelikult on.

Õnneks on enamik sellest materjalist liiga vähe, et Maale märkimisväärset ohtu kujutada. Suuremate objektide kokkupõrked, mis võiksid põhjustada tõsiseid tagajärgi, on märksa harvemad.

Kõige tuntavam kokkupõrge leidis aset umbes 66 miljonit aastat tagasi, kui vähemalt kümnekilomeetrise läbimõõduga asteroid paiskus Maale, põhjustades massilise väljasuremise, mille käigus hävis hinnanguliselt 75% kõigist liikidest. Õnneks on sellised sündmused väga haruldased, toimudes ligikaudu iga 50 miljoni aasta tagant.

Siiski toimuvad väiksemad kokkupõrked palju sagedamini ja mõnikord on neil kohalikud rängad tagajärjed.

Viimane pilvelõhkujasuurune maanduja

1908. aasta 30. juunil leidis Siberi kaugel avarustes aset võimas plahvatus, mida tuntakse Tunguusi sündmusena. Hilisemad ekspeditsioonid avastasid, et sündmuskohas olid puud ulatuslikult ümber langenud, kõik suunatud plahvatuse epitsentri poole. Maad tabas samuti umbes pilvelõhkuja suurune taevakeha, mis taolised purustused asustamata alal põhjustas.

Atmosfääris toimunud Tunguusi meteoriidi plahvatus rebis ümbruses puudelt oksad, mille märke oli selgelt näha ka 21 aastat hiljem, millal esimene ekspeditsioon jõudis raskesti ligipääsetavale plahvatuskohale. Foto on tehtud 1929. aastal. Foto: Mari-evengi loodusloo muuseum / Scanpix

Tunguusi sündmus hävitas umbes 2200 ruutkilomeetri suuruse ala – pindala, mis on veidi väiksem kui Saaremaa. Kuna kõik toimus üsna asustamata piirkonnas, ei olnud inimohvreid tõenäoliselt rohkem kui kolm. (Google Mapsi satelliidifotol näevad plahvatuse jäljed praegu välja sellised)

Selliste katastroofide toimumise sagedus on endiselt vaidlusalune teema. Mõned teadlased arvavad, et sarnased kokkupõrked võivad aset leida kord sajandis, teised aga hindavad, et see juhtub vaid iga 10 000 aasta tagant. Tegelikult aga me ei tea täpselt – ja just selles peitubki teaduse võlu.

Viimati tekitas ülemaailmset elevust 15. veebruaril 2013 aset leidnud sündmus, kui umbes 18-meetrise läbimõõduga asteroid plahvatas Maa atmosfääris Venemaal Tšeljabinski linna lähedal.

Tšeljabinskis toimunud meteoriidiplahvatus on üks vähestest sellistest sündmustest, mis jäi ka fotodele ning isegi videotele. Sündmus toimus 15. veebruaril 2013. aastal. Foto: AP/ Scanpix

Plahvatus, mis leidis aset ligikaudu 30 kilomeetri kõrgusel, tekitas tugeva lööklaine ja ereda valgussähvatuse. Hooned said kergemaid purustusi, aknad purunesid ja ligi 1500 inimest sai vigastada, kuid inimohvreid ei olnud.

See juhtum oli meeldetuletus, et Maa saab varem või hiljem jälle tabamuse. Küsimus pole ainult et kas, vaid millal see juhtub.

2024 YR4 – kui tõsine oht see on?

2024 YR4 on astronoomide tähelepanu all olnud vaid veidi üle kuu. See avastati vahetult pärast Maast möödumist ning liigub nüüd tagasi Päikesesüsteemi sügavusse. Umbes aprillikuuks muutub taevakivi nii kaugeks ja kujutis nõrgaks, et isegi maailma parimad teleskoobid ei suuda seda enam jälgida.

Selline on meie juurde peagi tagasi pöörduva asteroidi suurus võrreldes Boeingu, Londoni kahekordse bussi ja Tunguusi meteoriidiga. Kõrval ka paar viimasel ajal Maad tabanud taevakeha. Foto: Sinucep / Wikimedia Commons

Senised vaatlused on aga võimaldanud teadlastel ennustada selle taevakeha orbiiti, millest ilmneb, et 22. detsembril 2032 möödub see Maast väga lähedalt – ja võib-olla isegi tabab meie planeeti.

Praeguste arvutuste järgi on asteroidil tõenäosus 1 : 77 Maaga kokku põrgata. See tähendab ka seda, et 76 : 77 tõenäosusega möödub see meist ohutult.

Millal saame kindla vastuse?

Iga täiendav vaatlus parandab asteroid 2024 YR4 trajektoori ennustusi. Seetõttu muutuvad ka erinevates allikates avaldatud kokkupõrketõenäosused pidevalt.

Asteroidi on võimalik jälgida veel paar kuud, kuid täielikku kindlust kokkupõrkest 100% pääsemise kohta see veel ei anna.

NASA jagas 31. jaanuaril esimest pilti asteroidist 2024 YR4, mis naaseb maa lähedusse veel mitu korda. Kas 2032. aastal möödub see riivamisi või tabab, selle kohta annab vastuse järgmine suur lähenemine 2028. aastal. Foto: NASA / AFP / Scanpix

Küll aga möödub 2024 YR4 detsembris 2028 Maast umbes 8 miljoni kilomeetri kauguselt. Sel ajal on astronoomidel võimalus teha täiendavaid vaatlusi, mis annavad palju täpsema ülevaate selle suurusest, kujust ja täpsemast asukohast teekonnal tagasi meie juurde 2032. aastal.

Pärast seda lähenemist teame kindlasti, kas kokkupõrkeoht on reaalne või mitte. Kui selgub, et asteroid tõepoolest Maad tabab, on võimalik juba isegi täpselt määrata, kuhu see langeb – tõenäoliselt kümnekilomeetrise täpsusega.

Kui suur oleks võimalik mõju?

Praegu pole 2024 YR4 täpset suurust teada, kuna isegi Maa suurimate teleskoopide jaoks paistab see vaid pisikese täpina taevas. Läbimõõtu saab hinnata heleduse põhjal ning arvutuste kohaselt on taevakeha läbimõõt vahemikus 40–100 meetrit.

Kui asteroid koosneb lahtisest kivisest materjalist, sarnaneks selle kokkupõrke mõju Tunguusi sündmusele. Atmosfääris plahvatades tekiks võimas lööklaine, mis hävitaks maapinnal üsna suure ala. Taolist sündmust tuntakse halvaendelise nime «linnatapu» all, mis tähendab, et selle kategooria kokkupõrge hävitaks terve suurlinna.

Kui aga asteroid oleks metallidest koosnev, ei põleks see atmosfääris ära, vaid jõuaks peaaegu ühes tükis maapinnani, tekitades tohutu kraatri. Ajaloost on teada sarnane sündmus Arizona osariigist, kus tekkis sama võimsal kokkupõrkel umbes 50 000 aastat tagasi 50-meetrise läbimõõduga meteoriidi Maale langedes tohutu süvend: Barringeri kraater on umbes 1200-meetrise läbimõõduga ja 170–180 meetrit sügav. Siis saaksime veel ühe sellise augu maapinda.

Ajalooline hetk inimkonnale

Kuigi see kõik võib tunduda sünge ennustusena, on üks oluline aspekt, mida silmas pidada – inimkond elab praegu ainulaadses ajas ja meil pole olnud võimalust (õnneks) näha ühtki suuremat looduskatastroofi.

Inimkonnal on juba õnnestunud asteroidi teekonda muuta, mis annab lootust, et kokkupõrkekursil olevat taevakeha võib olla võimalik kõrvale müksata. Pildil NASA kosmoselaev DART 11. oktoobril 2022, üksteist sekundit enne kokkupõrget Dimorphosega, mille orbiiti õnnestus natuke muuta. Foto: NASA / JOHNS HOPKINS APL / Scanpix

Elu Maal on eksisteerinud üle kolme miljardi aasta. Selle aja jooksul on asteroidid ja komeedid põhjustanud korduvalt laastavaid katastroofe. Kuid mitte kunagi varem pole eksisteerinud tsivilisatsiooni, mis mõistaks seda riski, suudaks ohtusid varakult avastada ja isegi neid ennetada.

Viimastel aastatel on teadlased suutnud avastada 11 asteroidi enne nende kokkupõrget Maaga. Iga kord suudeti täpselt ennustada, kuhu need langevad ning jälgida sündmuse kulgu.

Lisaks on NASA DART missioon (Double Asteroid Redirection Test) edukalt demonstreerinud, et suudame potentsiaalselt ohtlikke asteroide ka kõrvale juhtida.

Seega pole paanikaks põhjust. Tuleb lihtsalt jälgida sündmuste arengut ja teaduse võimekust kaitsta elu Maal.

Siin refereeritud Lõuna-Queenslandi Ülikooli (Austraalia) professori Jonti Horneri artikkel ilmus algselt väljaandes The Conversation.