Aga mis siis, kui tulevik ongi tume – kuidas me toime tuleme?

Madridis Prado muuseumis on Hieronymus Boschi maalitud «Naudingute aed». Sellelt on leida stseene, mis sarnanevad nii mõneski aspektis Euroopale antavate tulevikuhinnangutega. Bosch hakkas seda maalima 1490. aastal, kui ta oli 40-aastane. Maal sai valmis, kui Boschil täitus 60. Ka Euroopa ja maailma tulevikuhinnang on tehtud 20 aasta peale. Foto: Hieronymus Bosch / Wikimedia Commons

Tuleviku ennustamine – kõikvõimalik prognoosimine – on meie igapäevaelu lahutamatu osa. Olgu selleks siis tavaelus ilmaprognoos, mille järgi seame oma riietust hommikul välja minnes. Prognoosid on olulised ka pikemaajaliste tegevuste planeerimisel. Näiteks riigi tasandil energiapoliitika, regionaalareng või kaitsevõime. Endine kõrge riigiametnik ja tänane ettevõtja Toomas Kevvai kirjutab arvamusloos neist ärevaks tegevatest aspektidest, mida üks Euroopa ja maailma tulevikku käsitlev aruanne endas sisaldas.

Kui homse ilmaprognoosi ajaproov selgub 24 tunni jooksul, siis pikemaajaliste tegevuste aluseks olnud prognooside paikapidavus selgub aastate või aastakümnete pärast. Paraku me küllalt sageli planeerime oma pikaajalisi tegevusi mitte niivõrd prognooside alusel, kuivõrd võttes lähtekohaks oma unelma (mida sageli kiputakse nimetama ka visiooniks), mitte analüüsi, milline võiks olla reaalne keskkond (maailm) sellel ajal, kuhu me oma eesmärgid oleme seadnud. Ja see võib tuua kaasa pettumuse.

Kust siis leida arusaama, milline on maailm, kus me elame näiteks aastail 2040–2050, see on siis ajahorisont, kuhu mõned riigitasemel arengukavad sihivad.