Juba 1980. aastatel avastasid seismoloogid kahe mandrisuuruse anomaalia olemasolu – üks neist asub Vaikse ookeani, teine Aafrika kontinendi all. Hiljutises uuringus, mille viisid läbi Hollandi ja USA teadlased, analüüsiti neid hiidstruktuure veelgi põhjalikumalt.
Varasemad uuringud on keskendunud peamiselt sellele, kuidas seismilised lained nende piirkondade läbimisel aeglustuvad. Seekord mõõdeti aga ka seda, kui palju energiat lained kaotavad, mis osutus üllatavalt väikeseks. See viitab sellele, et struktuurid koosnevad oodatust suurematest mineraali-«teradest». Selline omadus viitab, et need struktuurid on vanad ja stabiilsed ning see omakorda seab kahtluse alla seni levinud teooriad Maa vahevöö dünaamilisuse kohta.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2025/02/06/16638346t1h35a2.png)