Teadlaste avastus: silmaparasiidid leiavad uue kodu peremehe ajus

Ahven Foto: Eesti Maaülikool

Eesti Maaülikooli, Vilniuse Ülikooli ja Tartu Ülikooli teadlased avastasid, et parasiitsed imiussid, kelle noorvormid elavad kalade silmas, leiavad sageli tee ka peremehe ajusse. Osades Eesti järvedes on parastiitidega nakatunud ligi poolte ahvenate ajud.

Eesti teadlaste juhtimisel läbiviidud värske uuringu tulemused näitasid, et Diplostomidae sugukonda kuuluvad imiussid võtavad mõnikord ette omapärase elukoha vahetuse. Eesti Maaülikooli professor Anti Vasemägi sõnas, et imiussid peavad suguliseks paljunemiseks järjestikku nakatama kolme erinevat peremeesliiki – veetigu, kala ja kaladest toituvad lindu. «Imiusside noorvormid, mida kutsutakse metatserkaarideks, elavad tavaliselt kala silmas. Selles elutähtsas organis on peremehe immuunsüsteemi kaitse nõrgem – nähtus, mida nimetatakse immunoprivileegiks. Suur oli aga mu kolleegi, Eesti Maaülikooli doktorandi Alfonso Diaz-Suarezi üllatus, kui ta nägi elusaid imiusse ringi roomamas ahvena ajus,» kirjeldas Anti Vasemägi oma kolleegi avastust.

Seejärel kasutasid teadlased DNA triipkoodistamise metoodikat, et paremini mõista avastatud fenomeni tagamaid. See paljastas, et teatud liiki imiusse leidub ahvena ajus üllatavalt sageli: «osades Eesti järvedes on ligi poolte ahvenate ajud parasiitidega nakatunud,» ütles Vasemägi.

Järgmise sammuna uurisid teadlased DNA järjestuste ja sageduste andmeid, ning leidsid, et ahvena aju nakatumine imiusside poolt on sõltuv nugiliste asustustihedusest – parasiidid trügivad ahvena ajusse siis, kui silmas on liigikaaslasi liiga palju ees.

Parasiidid on peremeesorganismi seisukohast pahatahtlikud, sest nugilised kasutavad viimast nii toiduks, transpordiks kui eluasemena. Olulise osana ökosüsteemidest leidub parasiite kõikjal ning osavate manipulaatoritena elavad nugilised nii suurte kui väiksete peremeeste kulul. «Veelgi enam, ka parasiitidel on oma parasiidid. Enamik nugilisi parasiteerib ainult ühel peremeesliigil, tagades endale parima ellujäämis- ja levimisvõimaluse. Siiski võivad aegajalt parasiidid levida uutesse paikadesse, leides endale uue peremeesliigi või elupaiga peremehe sees,» sõnas Vasemägi.

«Meie uuring näitab ilmekalt, kuidas uue põlvkonna sekveneerimise tehnoloogiad aitavad leida siiani avastamata nakkuseid ja parasiite,» selgitas uuringut juhtinud Kristina Noreikienė, kes asus hiljuti Eesti Maaülikoolist tööle Vilniuse Ülikooli. Noreikienė lisas, et käesolev töö tõstatab ka mitmeid olulisi küsimusi. «Näiteks huvitab meid, kas ajus pesitsevad imiussid suudavad mõjutada oma peremehe käitumist ja füsioloogiat. Üheks meie uuringute eesmärgiks on ka paremini mõista parasiitide mõju ökosüsteemide toimimisele ning genoomika tööriistad aitavad meil paremini kirjeldada parasiitide elurikkust ja hingeelu,» rõhutas Noreikienė.

Uuringu tulemused on osa Eesti Maaülikooli doktorandi Alfonso Diaz-Suarezi doktoritööst. Uuringu tulemused avaldati täna, 5. veebruaril ajakirjas Proceedings of the Royal Society B: Biological Sciences pealkirjaga «Parasite spillover rather than niche expansion explains infection of host brain by diplostomid eye flukes».

Uuringut rahastasid Eesti Teadusagentuur ja Rootsi Teadusnõukogu.

Allikas: Eesti Maaülikool