/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2025/06/13/16919289t1h1d4d.jpg)
Nagu kookonis peituv ööliblikas on maakoore sulamine tahkeks maapinnaks varjatud protsess, mis jätab teadlastele vaid vihjed, kuidas see miljonite aastate pikkune metamorfoos toimus. Kuid nüüd on geoloogid avastanud uue seismilise uuringu abil olulise tõendi, mis heidab valgust kontinentaalse maakoore kujunemisele.
Peaaegu nelja aastakümne pikkuste seismiliste andmete analüüsimisel, mis hõlmavad Sierra Nevada põhja-, kesk- ja lõunaosa, leidsid teadlased tõendeid olulise piiri kohta jaheda kontinentaalse maakoore ja selle all oleva vahevöö vahel.
Uuringu viisid läbi Vera Schulte-Pelkum Colorado Boulderi ülikoolist ja Deborah Kilb California San Diego ülikoolist. Nende tööd avaldati ajakirjas Geophysical Research Letters ning see lahendab osaliselt küsimuse, kuidas maakoor moodustab kergemaid osi tihedast mineraalidest koosnevast segust, mis asub vahevöös.
Kontinentaalse ja ookeanilise maakoore erinevus
Kontinentaalse maakoore koostis, mis sisaldab rohkem silikaate, alumiiniumi ja kaaliumi, on kergem ja tõuseb kõrgemale kui ookeaniline maakoor, mis on rikkam raua ja magneesiumi poolest. Ookeanilise maakoore mineraalid peegeldavad basaldisegu, mis pärineb vahevöö ülaosast, kuid kontinentaalse maakoore tekkimine võib olla seotud raskemate komponentide eraldumisega sellest segust.
Üks võimalik mehhanism hõlmab basaltkivimi sulamist suure rõhu ja niiskuse tingimustes, mille käigus tihedamad kihid eralduvad ja vajuvad vahevöö sulamisel aeglaselt ringlusesse. See koore irdumine (delaminatsioon) on pikka aega olnud atraktiivne teooria, mille kinnitamiseks otsisid teadlased tõendeid Sierra Nevada mäeahelikust.
/nginx/o/2025/06/13/16919270t1h13ff.jpg)
Seismilised andmed paljastavad koore irdumise
Sierra Nevada piirkond, mis asub Ameerika Ühendriikide lääneosas seismiliselt aktiivses regioonis, osutus ideaalseks kohaks, kus uurida Maa sügavamaid kihte. Pidevatest väikestest maavärinatest levivad lainete kiirused ja peegeldused võimaldasid teadlastel kaardistada mäeaheliku aluspõhja sügavaid kihte.
Uurijad leidsid kesk- ja lõunaosas, vahevöö piiri lähedal, ulatusliku nihkevööndi. See muutus lõunapoole liikudes üha selgemaks, viidates, et California koore rasked aluskihid on miljoneid aastaid sügavamale vajunud, rebides end maakoorest lahti.
Sügava koore liikumine ja Maa pidev muutumine
Teadlased kinnitasid, et nihkevöönd peegeldab maa-aluseid protsesse, mille käigus tihedam litosfääriline kiht eemaldub läänesuunas. See nähtus, mida nimetatakse delaminatsiooniks, võib toimuda ka teistes piirkondades üle maailma, aidates selgitada kontinentaalse maakoore kujunemise protsesse.
Üle Maa pinna nähtavad muutused – mägede tõus ja langus, basseinide vajumine ja mandrite kujunemine – peegeldavad keerulisi protsesse kümnete või sadade kilomeetrite sügavusel. Sulamine, nihkumine ja kihistumine kujundavad meie planeeti pidevalt, kuigi see on peaaegu nähtamatu.
Kuulates Maa liikumist
Schulte-Pelkumi ja Kilbi töö näitab, et Maa sügava koore muutusi saab «kuulata», kasutades seismilisi laineid, mis annavad meile vihjeid Maa sisemusest. See sügaval toimuv liikumine aitab mõista, kuidas meie planeet aja jooksul muutub – protsess, mille tulemusi me täna oma silmaga näeme.
Uuring, mis avab uusi vaatenurki kontinentaalse ja ookeanilise koore erinevuste mõistmisel, on oluline samm Maa geoloogilise ajaloo mõistmiseks ning annab võtme teadusuuringutele, mis võivad aidata ennustada Maa tulevasi muutusi.
Allikas: Science Alert