Arvo Pärdi lennukaare kaardistamine läbi kultuuriversumi

Laulasmaa männimetsas maastikukaitseala rüppe on end peitnud Arvo Pärdi keskus ja selle arhiivis sünnib midagi tavatut: arhivaarid ja kultuuriloolased ja muusikateadlased panevad meem-meemi haaval kokku Arvo Pärdi liikumistrajektoori, mis on maestrost jäänud maailma kultuuriruumi. See pole pelk sõnakõlks vaid tõepoolest näoga inimese poole vaatav üks parimaid kultuuriuurimusi, mida on nähtud. Ja see lend kestab!

Tänavu 11. septembril 90. sünnipäeva tähistava helilooja Arvo Pärdi arhiivi sorteerimine, kirjeldamine, digiteerimine ja mõtestamine käib juba teist aastakümmet. 2018. aastal Laulasmaal avatud keskuses juhivad seda tööd muusikateadlane Kristina Kõrver ja arhivaar Anneli Kivisiv.

«Arvo Pärt on mitte ainult inimene, vaid ka elukutse,» võtab Kivisiv üsna ootamatult kokku. «Nimelt Saksamaal, kus Pärt on pikalt vabakutselisena elanud, eeldavad maksuseadused, et oma eluolu üle tuleb arvet pidada. Vaja on aru saada, millised kulud on seotud loomingu ja tööga, millised mitte.»

Pärdi keskuse muusikateadlane Kristina Kõrver (vasakul) ja arhvaar Anneli Kivisiv arhiivi antud viiuliga. Foto: Tairo Lutter

Just arved ongi need, mille abil saab näiteks kindlaks teha, millal jõudis Pärdi kasutusse esimene kirjutusmasin või millal ta hakkas kasutama e-posti.

Need faktid pole küll maestro loomingu mõttes kõige olulisemad, aga Kivisiv toob need siiski välja, et näidata, mida raamatupidamisdokumendid meieni toovad: «On väga harv juhus, et eraisik oma eluajal asub oma dokumentidest ja muudest materjalidest arhiivi looma.»

Arhiivimaterjalid annavad aimu ka sellest, millist mimikrit nõukogude aeg eeldas: asju ei saanud nimetada nende õigete nimedega. «Sellest on Pärdi loomingus päris selgeid jälgi,» märgib Kõrver. «Kui 1976. aastal oli teose «In Spe» esiettekanne, laulsid lauljad vokaale i, e ja o. Nende asemel aga pidanuks olema ladinakeelsed sõnad kyrie eleison​ ehk issand, halasta – kuid sel ajal ei saanud nii.»

1977. aastal valminud katoliikliku «Missa Syllabica» tsensori silmale mõeldud mimikri-pealkiri oli «Test».

Loomingu jälg

Pärdi arhiivi loomise ja korrastamise eesmärk on panna kokku võimalikult detailne pilt, millises ahelas on sündinud Pärdi muusika. Eriti köitev on selle juures võimalus ka Pärdiga vestelda, teha temaga jooksvalt intervjuusid ja kanda ka need sellesse aina täienevasse, dünaamilisse arhiivi.

«Praegu kohtume Arvo Pärdiga igal nädalal ning just see isiklik kokkupuude ja omavahel räägitu on see, mis sõlmib arhivaalid tervikuks,» ütleb Kõrver. «Loomulikult pole inimese sisse vaadata võimalik, küll aga annab selline arhiiv võimaluse loojat ja loomingut paremini mõista.»

Kujutagem vaid ette, milline maailm võiks meile avaneda, kui Pärdi arhiiv on koos, digitaalne, korrastatud ja kirjeldab kõiki neid jälgi, mida on olnud võimalik tema kohta üles tähendada. See oleks lausa maiuspala masinõppele – võimalus kokku panna Arvo Pärdi tehisaruline digitaalne kaksik ja lasta sel siis päris Pärdiga vestelda, küsida veel midagi, mis ehk inimintervjueerijatel kahe silma vahele jäänud.

Arvo Pärdi arhiivi suureks varandiuseks on nii muusikalised päeikud kui parandatud ja täeindatud partituurid. Just neist saab ammtuada aimu neist müüjudest ja mõtetest, kuidas mingi konkreetne helitöö on sündinud. Lisaks veel helilooja enda selgitused. Foto: Tairo Lutter

Mida helilooja sellise homunkulusega vestlemisest arvaks, pole teada, aga Kõrver ja Kivisiv jäävad pigem äraootavaks: arhiivgi pole veel koos ning masina jaoks vajavat see kõik veel mõtestamist ja voolimist. «Me teame, et tehisarud kipuvad vigu tegema,» lisab Kõrver.

Loomingu jälg

Ka majandustegevust puudutavad kviitungid on osa Arvo Pärdi jäljest kultuuriversumis: sealt on võimaik teada saada, millal ta soetas kirjutusmasina ja millal asus kasutama e-posti. Kristina Kõrver ja Anneli Kivisiv üht kviitungivoogu vaatlemas. Foto: Tairo Lutter

Pärdi sünd

Pärdi kui looja sünni võiks dateerida 1960. aastatesse. Siis kirjutas helilooja oma esimese orkestriteose «Nekroloog», mida ta palju aastaid hiljem on nimetanud nekroloogiks maailmale, sellele nähtavale maailmale; loodud selge tunnetusega, et peab olema mingi teine maailm, mis on tõelisem, mis on tähtsam.

Tänapäeval teatakse Pärti tema igiomaseks kujunenud muusikastiili tintinnabuli järgi. Selle kujunemise loost on autor rääkinud, ometi annab praeguseks kogutud ja süstematiseeritud arhiiv asja kohta palju detailsema selgituse.

Pärdi muusikalised päevikud toovad välja sammsammulise väljumise kriisist, millesse ta 1960. aastate lõpul sattus. Ta ei olnud sel ajal ju loovalt vait – me oleme saanud sest perioodist ka Eesti muusikalisse mällu sööbinud valdavalt filmidele tehtud muusika, nagu üle põlvkondade püsinud lastelauludki. See kriis möödus, Pärt väljus sellest, kui oli sündinud klaveripala «Für Alina».

Kui palju samasuguseid loominguliselt kirgastavaid protsesse on Pärdi elukaarele veel mahtunud – just sellele loodabki loodav arhiiv tulevikus vastata.​

Kivisivi sõnul on loodav arhiiv väga unikaalne. «Aktiivselt tegutseva loovisiku arhiivi korrastamisel on kahtlemata omad eelised – puuduvaid dokumente saab kompenseerida selgituste küsimisega allikalt eneselt. Võimalik on ka täiendada fakte tema isiklike muljete ja tähelepanekutega. Samas nõuab pidevalt muutuv arhiiv töötajatelt ka paindlikkust, valmisolekut senitehtut muuta ja täiendada.»

Nii Kõrver kui ka Kivisiv on sügavalt tänulikud Arvo Pärdi esimesele arhivaarile – abikaasa Norale, kes alustas süsteemse talletamisega ammu enne 2010. aastat, kui Pärdid Saksamaalt tagasi Eestisse kolisid. «Tegelikult kasutame me ju siiamaani neid põhimõtteid, mille alusel Nora Pärt asus arhiivi looma ja seda pidevalt korrastas,» tõdevad arhivaarid.

Sõltumata asjaolust, kas kunagi juhitakse mõni robot selle loomisel oleva digitaalse arhiivi labürintidesse või mitte, sünnib meie silme all juba praegu Arvo Pärdi digitaalne kaksik. Unikaalne, millist pole võimalik tagantjärele teha ei Wagnerile, ei Brahmsile, ei Beethovenile.

Teaduslik tähendus

Arvo Pärdi arhiivi loomisega rööbiti luuakse ka täiesti uut metoodikat, millega näidata, kuidas muuta looja isik, loomeprotsess ja selle tulemused ilmutatavaks, ilma inimest ennast liigselt koormamata.

See on digitaalse jälje eelis võrreldes näiteks fotofilmiga, mida sai ilmutada vaid ühe korra, et näha, milliseid hõbedaosakesi on valgus puudutanud ja millised on jäänud pimedusse. Laulasmaa metsas olevates andmebaasides saab neid ilmutamisi teha taas ja taas ja aina täpsemalt.

«Me teame, et Pärt on inspireerinud paljusid muusikaloojaid, ka näiteks rokkmuusikuid. Edaspidi on see arhiiv ja selle digitaalne väljund muusikateadlaste ja miks ka mitte nendesamade muusikutegi jaoks koht, kust ostida nende mõjude lätteid,» ütleb Kristina Kõrver.

Eelmise aasta novembriks oli Anneli Kivisivi sõnul Arvo Pärdi arhiivis digitaalselt või füüsiliselt 10 524 dokumenti ja sinna juurde peaaegu 20 000 eraldi lisasissekannet; see kõik on seostatud 14 000 eri isiku nimega; iga isikuga on otsitavalt seotud kõik digiteeritud dokumendid. Lisaks 4136 ettekannet või salvestust. «See kõik on alles üks väike alg­osa,» lisab ta. «Väga-väga palju ootab veel ees mind või minu järeltulijat.» Uuendamist ootab ka üle kümne aasta vana andmebaasisüsteem, mis on siiani väga tublilt vastu pidanud.

ARVO PÄRDI KESKUS
 

Arvo Pärt Laualasmaa keskusele nurgakivi asetamisel 19.juunil 2017. aastal. Foto: Eero Vabamaegi

Arvo Pärdi Keskus

Arvo Pärdi Keskus on Lääne-Harju vallas Laulasmaal tegutsev sihtasutus, mille eesmärk on säilitada ja tutvustada Arvo Pärdi loomepärandit. Keskuse asutasid 2010. aastal Arvo Pärt ja tema perekond.

Arvo Pärdi Keskuse uue hoone kavand valiti välja aastatel 2013–2014 toimunud rahvusvahelise arhitektuurikonkursi käigus, millel osales 71 võistlustööd 24 riigist.

Konkursi võitsid Hispaania arhitektid Fuensanta Nieto ja Enrique Sobejano. Eesti poolt kohendasid projekti kohalikele oludele sobivamaks arhitektuuribüroo Luhse & Tuhal arhitektid Ra Luhse ja Tanel Tuhal.

Arvo Pärdi Keskuses on ka arhiiviruumid, kontserdisaal ja Arvo Pärdi tööruumid.

Kuula ka Kukkuva Õuna saadet Pärdi keskuses toimuvast:
 

 

Eesti teadust kajastavat ajakirjandust toetab Euroopa Liidu ja Haridus- ja Teadusministeeriumi TEMTA programm.