Saada vihje

ARVAMUS Eesti teaduses valitseb paras kaos ja peataolek – majandus kannatab (8)

Copy
Nüüd juba endine Tartu Ülikooli molekulaarse süsteemibioloogia professor on veendunud, et Eesti teadus on ummikteel ja vaja on rohkem arukat inseneeriat – muidu majanduskasvuni ei jõua.
Nüüd juba endine Tartu Ülikooli molekulaarse süsteemibioloogia professor on veendunud, et Eesti teadus on ummikteel ja vaja on rohkem arukat inseneeriat – muidu majanduskasvuni ei jõua. Foto: Postimees / SILLE ANNUK

Teaduses toimuvast kaosest ja doktorikaadide hüperinflatsioonist kirjutab äsja Tartu Ülikooli rektorile lahkumisavalduse esitanud professor Mart Loog. Lahkumise põhjuseid ja muid tagamaid selgitab ta loo lõpus Postimehele antud intervjuus. Üheks on asjaolu, et kui Loog soovitas uute asjaolude ilmnemisel lootusetuks muutunud teadusprojekti jaoks antud raha tagastada, võttis Tartu Ülikool selle projekti juhtimise Loogi sõnul lihtsalt üle ja raha jäi ülikooli. Võib öelda, et osade rohetehnoloogiate mull on tänaseks lõhkenud – paljulubavaks peetud sünteetiline bioloogia on maailmas rahast ja võimalustest tühjaks jooksnud.

Eesti teadusmaastikul on toimumas juba pikemat aega paras kaos. Õigemini, kontrollimatu hüperinflatsioon. Probleem on selles, et teaduslikku produktsiooni mõõdetakse meil artiklite arvu ja doktorikraadide arvu järgi. See protsess aga sarnaneb väga rahatrükkimisele ja hüperinflatsioonile. Rohkem artikleid tähendab üldiselt rohkem doktorikraade. Doktorantuurikohtade jaotus põhineb professori juhendamise efektiivsusel. Artiklite publitseerimine on aga muutunud lihtsaks, sest tasu eest ja kiirelt retsenseeritavate ajakirjade arv on hüppeliselt kasvanud. See on loonud olukorra, kus professorid on loonud oma töögruppide rahastamiseks saripublitseerimisel ja konveiermeetodil kaitsmistel põhineva ärimudeli. Nii nagu hüperinflatsioon devalveerib raha, paisates turule liiga palju raha, kogeb meie akadeemiline maailm sarnast olukorda publikatsioonide ja doktorikraadidega. See on viinud doktorikraadide ületootmiseni aladel, mida Eesti tööturg tegelikult ei vaja. Tulemuseks on see, et doktorikraadi «ostujõud» tööturul väheneb. See tsükkel muudkui võimendab ennast ise, sest rohkem artikleid ja kraade tähendab alati rohkem raha riigilt.

Miks noored seda hüperinflatsiooni toidavad?

Tagasi üles