Teadlane: kas California põlengud on märk jääajale vastupidise – tuleajastu – saabumisest?

Tuletrõjujad Californias hiigeltulekahju äärel. Emeriitprofessori ennustuste järgi võime me olla pürotseeni ehk tuleajastu alguses. Foto: DAVID SWANSON / Reuters / Scanpix

Lisaks Californiale, kus hiidpõlengud on taas laienemas, möllavad ulatuslikud maastikupõlengud ka Briti Columbias Kanadas, kuid see polegi erandlik nähtus. Viimastel aastatel on suured tulekahjud hävitanud suuri alasid veel Colorados, Lõuna-Appalachis ja Maui saarel, samuti mujal Kanadas, Austraalias, Portugalis ja Kreekas. Isegi need kohad, mis leegitsevale hävingule ohupiirkondades vastu pidasid, mattusid paksude suitsupilvede alla. Kas see tähistab mingi suurema muutuse algust?

Kas seisame tõesti silmitsi tulevikuga, mis ei ole mitte ainult sünge, vaid ka kummaline, ilma senise ajaloolise kontekstita, mis seoks mineviku ja oleviku või aitaks ette kujutada tulevast? teadlased uurivad, miks praegused suurpõlengud on erilised ja kuhu me jõuda võime, kui need jätkuvad. Uuest võimalikust ajastust – ​pürotseenist ehk tuleajastust – kirjutab väljaandes The Conversation neid uurinud Arizona ülikooli emeriitprofessor Stephen Pyne.

Tuleajaloolasena väidab ta, et analoogia uue ajastuga on täiesti olemas. Inimesel ja tulel on pikk ja katkematu kooselu, mis ulatub tagasi meie liigi algusaegadesse. Inimkonna tulekasutuse ulatus on kasvanud aga tohutuks – eriti just viimastel sajanditel –, et me võime luua mõne jääajaga võrreldava «tuleajastu».

Tuli kui organiseeriv jõud

Inimkond ja tuli on kujundanud Maad alates viimase jääaja lõpust, umbes 11 500 aastat tagasi. Üldiselt on need muutused teinud maastikke tulele palju vastuvõtlikumaks.

Viimased uuringud viitavad, et massilised demograafilised muutused, eriti Ameerikas, mis lõpetasid traditsioonilise tulekasutuse ja lubasid metsadel tagasi endistele aladele tungida, võisid aidata kaasa väikese jääaja tekkele 16. sajandi keskpaigast kuni 19. sajandi keskpaigani.

Soojemad ilmad, vähem sademeid ja fossiilsetest kütustest lisanduvad gaasid atmosfääris on kõik soodustanud hiiglaslikke looduslike tulekahjusid, ütleb Arizona ülikooli emeriitprofessor Stephen Pyne, põhjendades aina suuremate maastikupõlengute nii ulatuslikku levikut. Foto: DAVID SWANSON / REUTERS / Scanpix

Siiski olid sellelgi piirid. Tuli ja elusloodus arenesid varem koos 420 miljoni aasta vältel, mistõttu ökoloogilised tasakaalumehhanismid piirasid seda, kui ulatuslikult inimene suutis hiljem tuld kasutada ja sellega loodust mõjutada.

See kõik muutus aga oluliselt, kui inimesed hakkasid põletama fossiilkütuseid. See põletusviis ületab kõik senised piirid: põlemine võib toimuda igal ajal ja igas kohas ning selle jääkained ei imbu kergesti vanasse ökosüsteemi.

Fossiilkütuste põletamise mõju atmosfääri soojenemisele peetakse juhtivaks teguriks kliimamuutustes, mis omakorda loob soodsamad tingimused maastikupõlengute tekkeks.

Kaks erinevat tulemaailma põrkuvad

Fossiilkütustele rajanev tsivilisatsioon on muutnud seda, kuidas inimesed maad kasutavad, linnu kujundavad ja maastikke haldavad. Põllumajandus, looduskaitsealad, energia tootmine ja transport on kõik sellest mõjutatud.

Tule traditsiooniline roll on nüüd muutunud. Fossiilkütustest saadud energia täidab nüüd  soojuse, valguse ja muu energia saamise funktsioone. Kuid selle asemel, et kontrollida looduslikke tulekahjusid nii-öelda ohjatud tulekahjudega, võitlevad kaasaegsed ühiskonnad maastikupõlengutega tööstusliku tuletõrje – pumpade, mootorite, buldooserite ja lennukite abil.

«Tuleajastu» kujunemine

Laiemalt vaadates näeme, kuidas Maa liigub praegu jääajale sarnanevasse vastupidisesse «tuleajastusse», mida võiks nimetada pürotseeniks. See ajastu hõlmab tohutuid tulekahjude alasid, suurte ökosüsteemide hävingut, bioloogilisi rändeid ja tõusvaid meretasemeid – kõik on seotud inimese tulevõimuga.

Vaated Californias sarnanevad aina enam müütilise «Ragnarokiga»​. Foto: DAVID SWANSON / REUTERS / Scanpix

Tulepõhised muutused ei puuduta enam ainult looduslikke maastikke. Fossiilkütuste põletamise tagajärjed on sügavalt põimunud ka meie kliimamuutuste ajalooga, mis ise on muutunud osaks tule ajaloost.

Inimesed – võtmetähtsusega liik Maa tulekasutuses – ühendavad nüüd eluslooduse tule ja fossiilide põletamise, põhjustades protsesse, mis sarnanevad aegluubis toimuva «Ragnarokiga»​ ehk viimsepäeva tulekahjuga.

Mis meist saab?

Tulekahjude ulatused ja mõjud on ületanud nüüdseks looduslike süsteemide piirid. Kui looduslik tulekahju tagasi tuleb, on see sageli kontrollimatu ja hävitav. Nii tekib meile ettekujutus «tuleajastust», mis mõjutab kõike alates ökosüsteemidest kuni inimühiskonnani ja sellest ei ole lähiajal pääsu.

Kui keegi selles kahtleb, siis võib küsida näiteks Californias elavatelt inimestelt.

Artikkel põhineb algsel väljaandel, mis ilmus veebiajakirjas The Conversation.