ANDRES TARAND ⟩ Järelhüüd Jüri Martininile (29. september 1940 – 21. jaanuar 2025)

Jüri Martin 1971-72 aastate paiku Antarktika läheduses Foto: Andres Tarandi erakogu

On tõesti nii, et kui lahkub inimene, kellega elu on kokku viinud tõsistes ettevõtmistes paljude päevade jooksul, siis kaotad selle lahkumisega nagu midagi iseendast.

Me kohtusime Jüriga esmakordselt Tartu ülikoolis, mis eelmise sajandi kuuekümnendatel tahtis olla väga kehakultuuriline, vähemalt rohkem, kui mulle meeldis. Niisiis ühel semestril, kuuludes küll orienteerujate punti, suunati meid alpinistide võimlemistundi, mis oli üllatavalt tõsine väänlemine. Aga Jüri juhtis seda väänlemist innukalt. Rohkem ma sinna siseneda ei soovinud, kuid semestri lõpus selgus, et mul ei olnud paberit, mis tõendaks süstemaatilist osavõttu. Seadsin siis sammud Jüri poole ja meenutasin talle seda ühekordset käimist, aga talle mu nägu tuttav ei tundunud. Lahendasin asja teisiti, aga ei iial hilisemas elus ei olnud meil sellest seigast juttu. Jüri aga oli läbi elu kirglik alpinist.
 

Jüri Martin 1960-datel toonases alpinistivarutuses. Foto: Wikimedia Commons