Marsi vastasseis toob taevasse punase planeedi

Harvadel selgetel õhtutel on paljud kindlasti märganud idataevast tõusmas üht heledat punakat tähte, mis näeb madalal asudes välja nagu mobiilimasti tuli. Tegemist pole aga mitte mõne heledama tähe, vaid Rooma sõjajumala järgi nimetatud planeet Marsiga, mille vastasseis Maaga jõuab kätte täna.

Kui enamuse ajast on Marss meie jaoks päevases taevas nähtamatu või ripub tagasihoidliku punaka tähena madalal horisondil, on ta viimastel kuudel asunud öötaevas üha kõrgemaid kaari tegema. Ka tema heledus on nüüdseks selline, et teistest taevakehadest saavad talle selles osas vastu vaid Päike, Kuu, Veenus ja Jupiter. Veenust näeb praegu väga-väga heleda objektina õhtuti edelas (sellest veidi ida pool paistab planeet Saturn) ja temast vaid veidi nõrgemat Jupiteri kõrgemal Sõnni tähtkujus Hüaadide täheparve servas. Marsi hiljutise heleduse ja nähtavuse kasvu taga peitub sündmus, mida astronoomias tuntakse vastasseisuna ning mis Marsi puhul toimub iga kahe aasta ja mõne nädala tagant. Kusjuures punase planeedi vastasseisud erinevad üksteisest nagu öö ja päev, seda eriti Eestis asuva vaatleja jaoks.

Marsi vastasseisud ning nende vaadeldavus Eestist (Tartust) lähima paari aastakümne jooksul. Väga madalal paistvaid vastasseise on atmosfääri segava mõju tõttu raske vaadelda, mistõttu 2025 aasta oma on võrdlemisi hea. Tõeliselt head Marsi vastasseisu näeb alles 2035. aastal. Foto: Üllar Kivila

Vastasseisuks või võõrapäraselt ka opositsiooniks nimetatud sündmus tähistab hetke, mil Päike, Maa ja sellest kaugemal tiirlev planeet asuvad ühel joonel. Maa pealt vaadates tähendab see seda, et planeet asub meie taevas Päikesest 180 kraadi teisel pool. Näiteks kui astronoomilisel südaöösel (umbes pool üks) võime ette kujutada, et Päike asub mitukümmend kraadi põhjahorisondi taga, siis parasjagu vastasseisus asuv planeet paistab samal ajal mitukümmend kraadi lõunahorisondi kohal. Nii saavad meile erinevatel aegadel paista kõik Maast kaugemal tiirlevad planeedid ehk Jupiter, Saturn, Uraan, Neptuun ja Marss. Kusjuures neist viimane on selles nimekirjas erandlik, kuna erinevalt iga-aastasest vastasseisudest teiste loetletud planeetidega, näeme me Marssi öises lõunataevas kord kahe aasta ja mõne nädala tagant.

Selle põhjuseks tema liikumiskiirus ümber Päikese. Nagu me kõik teame kulub Maal ühe tiiru tegemiseks ümber Päikese ümmarguselt 365 päeva. Marsil kulub selleks aga 687 päeva, ehk peaaegu kaks korda rohkem. Et gaasihiidude Jupiteri ja Saturni ning niinimetatud jäähiidude Uraani ja Neptuuni aastad on oluliselt pikemad, jõuame me neile Maaga igal aastal orbiidil järele. Marsi puhul peab aga Maa tegema kaks tiiru, enne kui planeedid taaskord ühele joonele satuvad.

Marsi vastasseisud 2018–2035. Marsi orbiit on üpris elliptiline ehk väljavenitatud, mistõttu toimuvad parimad vastasseisud siis kui need satuvad Marsi periheeli ehk Päikesele lähima punkti lähedasele ajale. Maa vaatepunktist tähendab see seda, et need toimuvad suve lõpul ja sügise alguses. Foto: Üllar Kivila

Marsi vastasseisud pole vennad

Tihti aetakse vastasseis segi hetkega mil kahe planeedi vaheline kaugus on aasta väikseim, kuigi tavaliselt lahutavad neid mõned päevad. Selle põhjuseks on tõsiasi, et ühegi planeedi orbiit ei ole täiuslikult ringikujuline vaid pigem väljavenitatud ringi meenutav ellips. Nii võivad planeedid üksteisele lähimas punktis ära käia enne või pärast vastasseisu. Näiteks seekord oli Maa ja Marsi vaheline kaugus väikseim 12. jaanuaril, kuid vastasseis ise jõuab kätte alles täna.

Marsi orbiit on võrreldes Maaga väga lopergune, asudes Päikesest periheelis ehk lähimas punktis 207 miljoni kilomeetri kaugusel ja afeelis ehk kaugeimas punktis 249 miljoni kilomeetri kaugusel. Vahe on koguni 42 miljonit kilomeetrit. Maa puhul on sama arv vaid 5 miljonit kilomeetrit. Selline kõikumine seletab ühtlasi ära, miks meie vastasseisud punase planeediga üksteisest väga olulisel määral erinevad. Võib ju Marss sellel hetkel meist asuda 55 miljonist kilomeetrist kuni 102 miljoni kilomeetri kaugusel. Vahe on pea kahekordne.

Sellel aastal asub Marss meile lähimas punktis umbes 96 miljoni kilomeetri kaugusel, mis on keskmisest oluliselt kaugemal. See tähendab, et planeet paistab meile taevas võrdlemisi pisikene, kuid see-eest teeb see seal kõrge kaare. Meenutagem enne kirjutatut, et vastasseisu perioodil asub Marss Päikesest 180 kraadi teisel pool. See tähendab, et kui Päike on öösel võrdlemisi sügaval horisondi taga, siis on Marss võrdlemisi kõrgel. Lihtsustatult võib sõnastada reegli, et mistahes planeedi vastasseisu on Eestist kõige kehvem vaadelda suvisel pööripäeval ja kõige soodsam talvisel pööripäeval. Talvisest pööripäevast on teatavasti möödunud kõigest kolm nädalat. Kahju ainult, et Marsi orbiit koostööd ei tee ja teda meile lähemale ei too.

Tõrva Astronoomiaklubi seni parim foto Marsist. Tehtud 2024. aasta detsembris Tõrvast. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi

Marss tõuseb eeloleval ööl maksimaalselt 59 nurgakraadi kõrgusele lõunasse. Kui küsida, et kui kõrged need kraadid taevas paistaksid, siis üheks heaks sõna otseses mõttes rusikareegliks on kasutada enda väljasirutatud rusikat mille laius vastab umbes kümnele kraadile. Ehk siis planeet on kõrgel ja vaade selge. Madalal asuvat planeeti või mistahes muud taevast objekti oleme ju sunnitud tahes tahtmata vaatama pikuti läbi Maa atmosfääri. Sellisel juhul ei loe kui võimas on meie teleskoop - udust laiku suurendades näeme me lihtsalt suuremat udust laiku. Mida kõrgemal on aga objekt, seda õhem on atmosfäär meie ja selle vahel ning vaade planeedile oluliselt parem.

Seega on tänavune Marsi-vastasseis Eestis asuva vaatleja jaoks võrdlemisi hea. Näiteks kahe aasta pärast veebruaris aset leidvas vastasseisus asub Marss meist 5 miljonit kilomeetrit kaugemal ning paistab taevas kümme kraadi madalamal. Sellest järgmisel (2029. aasta märtsis) on ta meile küll jälle lähemal aga 25 kraadi madalamal kui täna ja nii edasi. Alles 2035. aasta septembris saab aset leidma tõeliselt lähedane vastasseis kui Marss asub meist vaid 57 miljoni kilomeetri kaugusel ning ta kõrgus on talutavad 24 kraadi.

Marsi leidmisega tähistaevast ei tohiks sellel talvel raskusi olla. Paiknedes Kaksikute tähtkujus moodustab see lähipäevil «kaksikute» Polluxi ja Castoriga kauni kolmese rea. Jupiter asub sellest 25 kraadi lääne pool Sõnnis. Igaks juhuks tuleks mainida, et ühe või teise planeedi asukoht ühes või teises tähtkujus ei oma teadaolevalt mingit rolli inimsuhetele, rahaasjadele või armuelule. Taolise ebausu levitamisega tegeleb see teine astro- eesliitega «teadus».

Nagu ikka vastasseisus asuvate planeetidega, siis tõuseb Marss kirdest umbes samal ajal kui Päike loojub ehk kusagil nelja ajal õhtul. Hilisõhtuks on ta juba umbes 50 kraadi kõrgusel kagutaevas ja astronoomiliseks südaööks (poole kahe ajal öösel) otse lõunas. Silmnähtavalt punaka värvuse ja kõiki tähti ületava heleduse poolest on teda raske millegi muuga segi ajada. Meie õhtu ja öötaevasse jääb Marss veel mitmeks kuuks, kuigi peale vastasseisu hakkab ta heledus aegamisi langema.

Kuidas näha?

Marsi lähemaks uurimiseks tasub kindlasti kasutada teleskoopi ja suhteliselt võimsat suurendust. Enamikes binoklites jääb planeediketas paraku liialt pisikeseks. Aga kui taevas selge ja planeet oma kõrgeimas punktis, võib ta punakal-pruunil pinnal märgata tumedamaid alasid ja lõunapoolust katvat valget polaarmütsi. Siinkohal ei tasuks vaatlejal langeda samasse meelepettesse, nagu näiteks itaalia astronoom Giovanni Schiaparelli ja ameerika astronoom Percival Lowell, kes uskusid vastavalt 1877. ja 1894. aastate suurte vastasseisude ajal Marsi pinnal nägevat keerukat kanalite võrgustikku. Neist viimane oli elu lõpuni veendunud, et tegemist on Marsil asuva tsivilisatsiooni meeleheitliku püüdlusega niisutada oma kõrbestunud põlde poolustelt pärineva sulaveega. Alles 20. sajandi esimeses pooles tehtud vaatlused võimsamate teleskoopidega tõestasid selle olevat tühipalja soovmõtlemise.

Marsi ja Jupiteri asukohad meie öötaevas. Kuvatõmmis pärineb vabavaralisest planetaariumiprogrammist Stellarium. Foto: Stellarium

Marsi vastasseisudel on lisaks silmailule ka praktilisi eeliseid. Nimelt on kahe planeedi väikseim kaugus parim aeg Marsile kõiksugu sondide ja kulgurite toimetamiseks. Ka määramatusse tulevikku planeeritud mehitatud marsilennud stardivad kindlasti paar kuud enne mõnd suuremat Marsi vastasseisu. Seekord kasutasid seda ära kolm missiooni, mille lõplikuks sihtmärgiks Marss küll pole. Nendeks oli oktoobris startinud NASA Europa Clipper ja Psyche ning Euroopa Kosmoseagentuuri Hera missioon. Kõigi kolme eesmärgiks on Marsiga lähedalt kohtuda, et veidikene selle orbitaalkiirust varastades endale suuremat hoogu koguda.

Europa Clipper suundub tänu Marsile lõpuks Jupiteri juurde uurima selle enigmaatilist jääkuud Europat. Psyche sihtmärgiks on samanimeline raud-nikkel asteroid ning Hera läheb vaatama asteroidipaari Didymos-Dimorphos, millest viimasega põrgatati 2022. aasta sügisel missioon nimega DART. Kokkupõrge, mille mõtteks oli esmakordselt meelega muuta teise taevakeha trajektoori, jättis endast maha värske kraatri, mille sisemust tahaksid kõik planeediteadlased hirmsasti lähemalt näha.