ARVAMUS ⟩ Tuul on siiski armastusväärne nagu kogu looduski

Maal elavate inimeste vastuseis tuulikutele sildistatakse kiirelt NIMBYks – isekaks «mitte-minu-tagahoovis» suhtumiseks. Foto: Pixabay

Füüsik Ain Ainsaar kutsub üles tuult armastama ja sellest lugu pidama. Ta osutab asjaolule, et tuulejõuga seotud ja hirmu külvavat infraheli on me ümber ka tuulikutetagi piisavalt. See käivatki lihtsalt tuulega kaasas ning Ainsaar on veendunud, et nii infaheli, kui muude mõjudega on võimalik koos elada.

Mina olen see füüsik, kes sündis veel esimesel Eesti ajal Pärnus väikses puitmajas mille õu oli siis meretuultele avatud. Maja õues kasvas silmapaistvalt suur vaher, pooleldi okstega maja katusel, kus tuultel oli vaba voli kohiseda ja vihiseda. Varsti sirgus veidi eemal omavoliliselt ilus kask, nemad kahekesi võimaldasid mul ronimisharjutusi teha, muuhulgas paigutada kõrgele pikk raadioantenn, millega saime minu omavalmistatud detektorvastuvõtjaga isegi Ameerika Häält kuulata. Kase puhusid meretuuled längu ja lõpuks murdsid maha. Tuulele ei saanud seda ka pahaks panna, tema oli sealse elu pea igapäevane saatja. Tuule kohin puuvõras oli väga omane saatja. Kusagil pole kuulnud kedagi selle vihinat puulehestikus või talvel okstes pahaks panemas. Nüüd, kus põllutöid ja lehmapidamist äärelinnas palju ei kohta, on ka palju suuri puid sinna juurde lastud kasvada ja meri ei paista mu sünnikodusse enam ära.

Püüame hakkama saada valemiteta