Särtsu ja särinaga saab veeaurust vesinkku

Kui tavapäraselt kasutatakse metallilise nikli ja keraamika segu, siis H2Electro kasutab täiskeraamilist materjali, mis juhib nii elektrone kui ka ioone – see on nn segajuht. Tavapärases lahenduses juhib nikkel elektrone ja keraamika ioone. Foto: Sander Ilvest

Vanamees õpetab noort. Võtab külmkapist pekitüki, hoiab seda näppude vahel ja paneb kappi tagasi. «Nägid mis juhtus?» küsib vanamees nooremalt. «Ei» vangutab too pead. «Aga vaata, näpud on rasvased,» ütleb vanamees. Nõnda talitab ka Eesti ettevõte H2Electro, mida juhivad tegevjuht Henrik Hal ja tehnoloogiajuht Silver Sepp, kes arendavad uudset kõrgtemperatuurset elektrolüüsi tehnoloogiat vesiniku tootmiseks. See tehnoloogia erineb oluliselt senistest lahendustest ja ettevõte loodab sellega saavutada läbimurde vesiniku tootmises, mille turumahuks prognoositakse 2035 aastaks 150 miljardit USA dollarit aastas.

Traditsioonilises elektrolüüsis kasutatakse sisendina vedelat vett, kuid H2Electro tehnoloogias kasutatakse elektrolüüsis veeauru. See võimaldab saavutada oluliselt kõrgema elektrilise efektiivsuse ja reaktsioonid toimuvad kõrgematel temperatuuridel efektiivsemalt. Kokkuvõttes kulub elektrienergiat umbes 25% vähem. Umbes 800-kraadise temperatuuri juures juhivad elektroodis laengut nii elektronid kui ka ioonid.

Kuigi saavutatakse väga kõrge efektiivsus, nõuab see äärmiselt vastupidavate materjalide kasutamist kogu süsteemis, mis muudab selle keerukaks ja suhteliselt kulukaks. Oluline uuendus on elektroodi materjal, kus toimub vesiniku eraldumine. Kui tavapäraselt kasutatakse metallilise nikli ja keraamika segu, siis H2Electro kasutab täiskeraamilist materjali, mis juhib nii elektrone kui ka ioone – see on nn segajuht. Tavapärases lahenduses juhib nikkel elektrone ja keraamika ioone.