FOTOD ⟩ Kosmoseagentuur avaldas uued ülidetailsed lähipildid Merkuurist

Euroopa ja Jaapani ühine kosmosesond lendas üle Merkuuri põhjapooluse vaid paarisaja kilomeetri kauguselt ning sai sellest planeedist uued seninägemata detailsusega fotod. Foto: ESA / JAXA

Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) ja Jaapani Kosmoseuuringute Agentuuri (JAXA) ühine kosmosesond BepiColombo lendas 8. jaanuaril kuuendat korda mööda Merkuurist, viies edukalt läbi viimase gravitatsioonilise abimanöövri, et suunata end planeedi orbiidile 2026. aasta lõpuks. Kosmoseaparaat möödus vaid mõnesaja kilomeetri kauguselt Merkuuri põhjapoolusest, jäädvustades sellest erakordselt detailsed lähipildid.

Mõned fotod paljastavad igaveses varjus peituvad kraatrid, kus võib leiduda jääd, teised aga näitavad päikeselisi laavavälju, mis annavad aimu planeedi geoloogilisest minevikust.

ESA kirjeldas pikemalt kolme kõige muljetavaldavamat pilti sellest ajaloolisest möödalennust.

1. Merkuuri põhjapooluse varjatud saladused

Kraatrite põhjast, kuhu kunagi päike ei paista, loodetakse leida jääd. Foto: ESA / JAXA

Pärast möödumist Merkuuri pimedast öisest poolkerast jäädvustas BepiColombo esimese lähivaatluse planeedi pinnast. Selle kaamerasilm jälgis ala, kus päev ja öö kohtuvad – niinimetatud terminaatori piirkonda. Siit avanes vaade põhjapooluse kraatritele, mis on alaliselt varjus, sealhulgas Prokofievi, Kandinsky, Tolkieni ja Gordimeri kraatrid.

Nende kraatrite põhi on päikesevalguse eest igavesti varjatud, mistõttu seal valitseb äärmuslik külm. Arvatakse, et kraatrite põhjas võib leiduda külmunud vett – see on üks põnevatest küsimustest, millele BepiColombo loodab oma missiooni käigus orbiidile jõudes vastuse leida.

2. Laavaväljad ja kraatrid: jäljed minevikust

Laavaväljad annavad aimu Merkuuri tormilisest minevikust, kuid kas ka praegu pulbitsevad geoloogilised protsessid planeedi pealtnäha rahuliku koore all? Foto: ESA / JAXA

M-CAM 1 kaamera pilt toob esile Merkuuri põhjapooluse kõrval laiuvad ulatuslikud vulkaanilised tasandikud, mida tuntakse Borealis Planitia nime all. Need siledad väljad tekkisid vedela laava suurte pursete tagajärjel umbes 3,7 miljardit aastat tagasi.

Laava ujutas üle tollased kraatrid, nagu Henri ja Lismer, mille pinnale on aja jooksul tekkinud kortsud, tõenäoliselt planeedi jahtumise ja kokkutõmbumise tõttu.

Laiemat vaadet pakkuv foto näitab ka Mendelssohni kraatrit (ülal paremal) ja planeedi suurimat kokkupõrkebasseini, Calorise basseini (all vasakul), mille läbimõõt ulatub üle 1500 kilomeetrini. Tohutu laavabasseini tekitanud kokkupõrke mõju ulatus ilmselt tuhandete kilomeetrite kaugusele, luues pikki kiirjaid lõhesid, mis on siiani selgelt nähtavad.

3. Eredamad alad ja nooremad kraatrid

Värskemad kokkupõrked on tekitanud tumedasse planeeti eredamaid laike. Foto: ESA / JAXA

Kolmas pilt, mis tehtud M-CAM 2 kaameraga, rõhutab Merkuuri pinna kohatist noorust ja eredust.

Kuigi Merkuur on tumedam kui Kuu, peegeldades vaid kaks kolmandikku päikese valgusest, paistavad planeedi nooremad pinnavormid oluliselt eredamad. Nähtaval on vulkaanilise tegevuse ja hiljutiste kokkupõrgete tagajärjed.

Üks pildi eredamaid alasid on Nathair Facula (ülal veidi vasakul) – piirkond, mis tekkis Merkuuri suurima vulkaanilise purske tagajärjel. Selle keskmes asub umbes 40 kilomeetri laiune vulkaaniline šaht, mis on korduvalt pursanud. Selle lähedal asub Fonteyni kraater, mille noorus – kõigest 300 miljonit aastat – on ilmne tema heleda kokkupõrkejälje järgi.

BepiColombo andurid analüüsivad tulevikus ka Merkuuri pinna koostist, et mõista, millest planeet koosneb ja kuidas see on tekkinud.

Missiooni lõppakord enne uue faasi algust

Missiooni juht Frank Budnik kinnitas, et kõik möödalennu etapid kulgesid sujuvalt. ESA BepiColombo projekti teadlane Geraint Jones rõhutas, et kuigi missiooni põhietapp algab alles paari aasta pärast, on kõik kuus möödalendu andnud väga väärtuslikku uut infot Merkuuri kohta.

Missioon, millega ESA ja JAXA alustasid 2018. aastal, on Euroopa esimene süvakosmose missioon Merkuurile. Alates 2027. aastast hakatakse orbiidilt koguma andmeid planeedi pinna, magnetvälja ja sisemuse kohta.

BepiColombo avastused näitavad, et isegi Päikesele lähim planeet on täis avastamata saladusi. Mis peitub Merkuuri jääs ja laavas, selgub juba järgmise paari aasta jooksul.

Miks lendab ​BepiColombo Merkuuri orbiidile?

Foto: Airbus

Euroopa ja Jaapani kosmoseagentuuride ühismissioon BepiColombo uurib Päikesele lähima planeedi merkuuri pinnavorme ja ka sisemust, püüdes teada saada uut infot planeedi pinna koostise ja geoloogiliste omaduste kohta.

Missiooni kolm põhilist eesmärki on sellised:

• Pinnavormide uurimine - kosmoseaparaat analüüsib planeedi pinna koostist ja geoloogilisi omadusi.
• Magnetvälja uurimine - uurimisjaam keskendub Merkuuri magnetvälja ja selle päikesetuulega koostoime mõistmisele.
• Geoloogilise aktiivsuse uurimine - missiooni eesmärk on teha kindlaks, kas Merkuuri pinna all toimub geoloogiliselt aktiivne tegevus edasi ja miks planeet näib vaatamata Päikese lähedusele oodatust palju tumedam.

BepiColombo on märkimisväärne selle poolest, et see on alles kolmas Merkuuri lähiuurimise missioon pärast NASA Mariner 10 ja MESSENGER missioone. Eeldatakse, et see annab väärtuslikke andmeid, mis võiksid parandada meie arusaamist planeetide tekkest meie päikesesüsteemis, eriti tähtede lähedal asuvate planeetide osas.

Missiooni olulisim etapp saabub 2026. aasta lõpus, kui kosmosesond jõuab Merkuuri orbiidile, siis ootavad teadlased hulgaliselt oosi andmeid, mida BepiColombo selle seni mõistatusliku planeedi kohta saatma hakkab.

Allikad. ESA / JAXA