Marek Strandberg ⟩ Uusaastalubadused: dopamiiniralli ja Julius Caesar meie ajudes

Hollandi rahvarõivaisse riietatud uisutajad Hindeloopeni kanalil 26. jaanuaril 2013. Kui kanalid ja järved jäätuvad, võtavad hollandlased uisud välja ja astuvad jääle. Friisimaal kogunevad rahvariideis uisutajad päevasteks uisuretkedeks, kelgutamiseks ja muuks meelelahutuseks jääl. Uisudki on neil vanamoodsad. See kõik näeb välja nagu omaaegsetel maalidel. Hollandi tänaseni kestval liikumislustil – gezellig’il – on väga ammused juured. Foto: REUTERS/Michael Kooren

Vastu panna soovile anda mõni uusaastalubadus on üsna keeruline. See on paras pähkel, sest üldiselt ju teatakse, et nendega on väga raske toime tulla. Milline siis on oletatav virvarr, mis me ajus toimuma hakkab, kui oleme andnud mõne lubaduse, millelt loodame, et see me elu ümber korraldab? Ise? Korraldab? No vist ei korralda ise suurt midagi...

Lubadus on üsna maagiline lüliti: kui see endal ikka veenval moel alla vajutada, astub mängu selline virgatsaine nagu dopamiin. Selle kõrge tase paneb inimese ootama preemiat – ehk siis seda, et see lubadus ka teoks saaks. Kui mitte «kogu rehkendus», siis oleks ehk abi ka poolest.

Forbes Health võttis eelmisel aastal vaadelda 1000 USA elanikku. Kõik täiskasvanud. Peamiseks sooviks oli mõistagi oma füüsiline vorm paika saada: võtta kaalus alla, kosutada musklit ja muud sellist. 36 protsenti uuringus osalejaist soovis aga enam panustada oma vaimse tervise kosutamisse. Ajastu märk – aina levinumad jututeemad võetakse arusaadavalt ka lubaduste nimekirja.