Observatoorium, kus on mobiiltelefonidest teleskoop - see kõnnib meie kannul

• Eestis lähevad elu- ja töökohad järjest enam lahku, mis selgelt inimeste liikumisandmetes kajastub.
• Inimeste reaktsioon on raportit lugedes sageli üllatus: "Oi, kui igav mu elu on!"
• Tallinna tööjõupiirkond laieneb kiiresti, ulatudes juba poolde Eestisse.

Infotehnoloogilise mobiilsusobservatooriumi ehk IMO juhataja Tiit Tammaru on huvitunud registri- mobiilsusandmetest juba sellest ajast, kui tekkis võimalus osa saada Põhjamaade rahvastikuandmetest ning kui Eestisse ilmusid esimesed mobiiltelefonid, ehk 90ndate algusest saadik on tema eestvedamisel kogutud ja süstematiseeritud inimeste liikuvusandmeid ja nende pealt koostatud analüüse. IMO ongi maailmas unikaalne selle poolest, et uuritakse inimeste liikumisi väga erinevast vaatenurgast, nii lühiajalises vaates igapäevaseid tegevusi kui ka näiteks üle elukaare toimuvaid muutusi.

Tammaru meenutab oma töö alguspäevi, milleni juhatas teda Rein Ahas, kes mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas avas teedrajavalt mobiilpositsioneerimise põhise uurimissuuna. Algselt kasutati mobiilioperaatorite andmeid, mis võimaldasid kaardistada inimeste üldiseid liikumissuundi. Tänaseks on selle uurimistööga edasi mindud IMOsse kuuluvas mobiilsusuuringute laboris niimoodi, et kasvanud on nutitelefoni põhised eksperimendid. Selleks on loodud äpp MobilityLog, mille põhjal on võimalik juba päris põhjalikult kasutajate liikumistrajektoori, liikumisviise, tegevuskohti ja tegevusruume analüüsida. Kuid nüüd ei uurita enam mitte kogu rahvastikku mõne üksiku tunnuse alusel, vaid väiksemaid inimeste rühmi, kes on nõus uuringus osalema, kuid seda hästi detailselt. Selline teave on väga oluline näiteks selleks, et mõista, kuivõrd loodussäästlikud on inimeste liikumisviisid.

Seega uuritakse vaid neid inimesi, kes on andnud oma nõusoleku ja kasutavad äppi täiesti vabatahtlikult ja nad on täiesti teadlikud sellest, et nende liikumisi salvestatakse. Veelgi enam, inimesed saavad ka ise jälgida seda, mida nende kohta kogutakse ja lõpuks saavad ka raporti enda teekondadest. Inimene ise peab tegema ainult ühe asja – selle äpi alla laadima ning olema nõus, et see on uuringuperioodil sisse lülitatud. Aga seda saab iga hetk kas täiesti ära kustutada või pausi peale panna. Mingit päeviku pidamist ei ole vaja teha.

Tammaru sõnul on inimestel väga huvitav reaktsioon, kui nad selle raporti saavad, siis tihtilugu väljendab nende nõutu nägu seda, et «oi, kui igav mu elu on». Et käib samades kohtades kogu aeg – ikka töö ja kodu ja kool või pood. Inimeste igapäevased liikumise trajektoorid on üsna rutiinsed.

Autod ja inimesed tuhisevad üksteisest pidevalt mööda, kuid üksteisega puututakse kokku aina vähem. Tiit Tammaru leiab, et üks suur probleem tänases maailmas on kiire linnastumisega seotud ruumilise ebavõrdsuse kasv ehk segregatsioon. Foto: Margus Ansu

Tammaru hinnangul on tänapäeval niisuguste andmete kogumine kõige kiiremini arenev suundumus, arvestades, kui palju infot kõik inimesed Google’i, Meta või Xi platvormidel iga päev endast jagavad ja jälgi maha jätavad. Ka IMO raames kasutatakse teisi andmeid, nagu Google StreetView, kuid IMO põhifookus on ikkagi endiselt jäänud mobiiltelefonide põhiseks. Ning laiema pildi saamiseks rahvastiku arengutest kasutatakse riigi registri ja loendusandmeid, näiteks selgitamaks, kuidas muutub elukohtade ja töökohtade paiknemine. See on väga põnev, sest toimuv digipööre ja paljude tegevuste kolimine virtuaalmaailma, sh kaugtöö tegemine, muudab päris olulisel määral ka inimeste elukohaeelistusi.

Tammaru räägib, et Eesti on Põhjamaade registrisüsteemi võtnud küll endale eeskujuks, aga meil on nendega võrreldes kaks plussi: mobiiliandmed ja rahvaloenduse andmed, mida on inimese käest läbi aja küsitud, aga põhjamaade registritel neid ei ole. Just see loobki IMOs maailmas ainulaadse võimaluse uurida liikuvust väga erinevatest vaatenurkadest. Tammaru ütleb, et kui IMOs on eeskuju võetud Põhjamaadest, kus juba aastakümneid registriandmeid kasutatakse, siis IMO edulugu on aidanud ka Läti ja Leedu kolleegidel oma kogurahvastiku uurimisega andmetaristu uuele tasemele viia koostöös oma riikide statistikaametitega.

Statistikaamet analüüsis koostöös mobiilsidefirmadega 20. veebruarist kuni 17. maini 2020 anonüümsete mobiiliandmete alusel inimeste liikumisaktiivsust eriolukorra ajal, võrreldes sellele eelnenud ajaga.

Mobiilsidefirmad koondasid oma andmed kokkulepitud metoodika järgi, kasutades algandmetena oma mobiilsidevõrgu anonüümseid andmeid ja arvutasid iga anonüümse mobiilinumbri peamise asukoha. Selleks tehti kindlaks mobiilimastid, kuhu number oli 24 tunni jooksul kõige kauem ühendatud. Arvesse võeti nii keskmist kui ka maksimaalset liikumiskaugust peamisest asukohast.

Analüüsis selgus mitmeid huvitavaid fakte. Näiteks seda, et Eesti kahes suuremas linnas, Tallinnas ja Tartus, vähenes pärast eriolukorra kehtestamist elanike arv. Enamik väiksemaid omavalitsusüksusi sai aga eriolukorra ajal inimesi juurde. Elanike arvu vähenemine näitab, et paljud Tallinna ja Tartu elanikud otsustasid eriolukorra veeta suvekodus või mujal linnast eemal. Kõige rohkem said eriolukorra ajal inimesi juurde Alutaguse, Antsla, Haljala, Hiiumaa, Kastre, Kuusalu, Lääne-Nigula, Lääneranna, Mustvee ja Peipsiääre vald.

IMO andmetaristu on olnud algusest peale uuenduslik ka selle poolest, et taristu ise kogurahvastiku andmete hoidmisega ei tegele ning andmetele luuakse pigem uut väärtust. Just nn longituudiuuringud on kaasaegse sotsiaalteaduse suur suundumus, mis tähendab seda, et olulised on pikad võrreldavad aegread, mis võimaldavad paremini mõista ühiskondade muutumist. Aja jooksul aga muutuvad paljud definitsioonid, ruumiliste muutuste puhul on pidevalt muutnud näiteks linnade ja valdade piirid. Seetõttu on IMO raames üks olulisem töölõik andmete harmoniseerimine ning IMO raames on võimalik analüüsida Eesti ühiskonna muutumist alates 1989. aastast, kui toimus viimane Nõukogude-aegne rahvaloendus.

Üks suur probleem tänases maailmas on kiire linnastumisega seotud ruumilise ebavõrdsuse kasv ehk segregatsioon. Üks näide, kuidas IMO andmeid selle teema uurimiseks kasutada, on Eesti Teadusagentuuri rahastusel lõppenud eksperiment, kus kõigepealt analüüsiti rahvaloenduste andmete põhjal seda, kuhu on tekkinud vaesemad ja jõukamad piirkonnad, ning siis paluti nendes piirkondades kokku 200 inimestel osaleda nutitelefoni põhises eksperimendis selgitamaks, kas erinevates asumites elavad inimesed kohtuvad muude igapäevaste tegevuste käigus.

Tulemused näitavad, et inimeste igapäevased tegevused toimuvad peamiselt kodu lähedal. Ühelt poolt on see hea, sest näiteks 15 minuti linna planeerimine soovibki saavutada seda, et inimesed saaksid kodu lähedal kõik vajalikud tegevused ära teha. Selline linnaplaneerimine muutus populaarseks koroona ajal, sest siis liikusid inimesed vähem ja see avaldus kohe ka selles, et linnade õhk läks puhtaks. Kui aga elukohad on segregeerunud, näiteks jõukad ja vaesed või eri rahvusrühmad elavad erinevates linnaosades ja kui kõik muud tegevused toimuvad kodu lähedal, siis see eraldab veelgi rohkem erinevaid rahvastikurühmasid linnas. See on üks asi, mida peaks selle 15 minuti linna põhise linnaplaneerimisel arvestama, et me ei muudaks linna veelgi ebavõrdsemaks. Siin on kaks lahendust, kas proovida vähenda elukohaerinevusi või siiski pakkuda inimestele, sõltumata elukohast, saada osa kodust kaugemal paiknevatest võimalustest, aga seda võimalikult loodussäästlikke liikumisviise kasutades.

Eriti tuleb tähelepanu pöörata kahele asjaolule. Esiteks, et madalama sissetulekuga rahvusvähemused ei koonduks liigselt teatud linnaosadesse. Sellega kipub ikkagi lõpuks kaasnema probleeme. Teine on põlvkondlik ebavõrdsus ehk et laste edukus ei sõltuks liigselt oma vanemate edust. Eluasemete hinnad on kasvanud kiiresti, eriti atraktiivsetes asumites, nagu Tallinna kesklinn, ning nii on noortel iseseisva kodu soetamine muutunud keeruliseks.

Foto: Tiit Tammaru/IMO

Mis rolli mängib siin kaugtöö? Uuringud näitavad väga selgelt seda, et kui juba üks või kaks päeva teha kaugtööd, siis inimeste elukoha valik – ja need kohad, kuhu üldse kodu vaadatakse –, see muster muutub ruumiliselt palju laiemaks.

Kindlasti saab nii-öelda kaugtöö teema juurde panna ka pere eelarve ja kulud, mis on seotud ju iga päev möödapääsmatult tööl käimisega. Et kui inimene ei reisi tööle nii-öelda tööandja kulul, vaid omaenda kulul, siis iseenesest tööle mitte tulek tähendab ka pere eelarvesse küllaltki korraliku lisatulu saamist. Samas on ebaselge juba mainitud digipöörde mõju, sest just noored eelistavad teha vähemalt osaliselt kaugtööd. Kuidas see hakkab aga mõjutama noorte eluaseme valikuid, on veel ebaselge. Fakt on siiski see, kaugtööd ei saa teha kõik ametirühmad võrdselt ehk et kodus saavad töötada pigem kontoriinimesed, kes oma tööd arvutiga teevad. Ja nendel tõepoolest tekib suurem vabadus elukohta valida. Samas madalapalgaliste valikuvõimalused ahenevad ning kui Tallinnas eluaseme hinnad tõusevad, aga samas töökohad paiknevad peamiselt pealinnas, kasvab igapäevane tööalane pendelränne ning Tallinn korjab töötajaid juba poolest Eestist. Näiteks on Tallinna toimepiirkond 10 aasta jooksul kasvanud Tartu linna suuruse inimeste arvu võrra, milles on suur roll just tööalasel pendelrändel, kus mujal Eestis elavad inimesed käivad Tallinnasse tööle. Ning sellel omakorda on keskkonnamõju. Samas on positiivne see, et kõik inimesed, kes on Tallinnas töö leidnud, ei taha tingimata pealinna kolida ja nii laotuvad ka Tallinnas töö tegemisega laekuvad maksud ühtlasemalt üle Eesti. Samas motiveerib see vähem kohapeal tööd otsima ja võimalusi looma. Ehk et neid erinevaid olulisi vaatenurki, mida uurida, on väga palju.

Inimesed saavad infotehnoloogilise mobiilsusobservatooriumi uuringutega ja nende tulemuste ning ülevaadetega kursis olla kodulehe imo.ee kaudu. Seal on üleval nii tööd, mis on teoksil, kui veebipõhised tööriistad. Näiteks IMOs välja töötatud «Rändekalkulaator» võimaldab koostada regionaalseid rahvastikuprognoose. Sinna saab ise teha konto, mis on väga lihtne, ja näiteks vaadata rahvastikuandmeid ning ka ise erinevaid rahvastikuprognoosi eeldusi ja stsenaariume läbi mängida. See on väga kasulik, näiteks langetamaks otsuseid, kus ja kui palju on mõistlik elamuid renoveerida või kuidas ikkagi paremini koolivõrku planeerida.

Kuula ka Marek Strandbergi Kukkuva Õuna saadet Tiit Tammaruga
 

Eesti teadust kajastavat ajakirjandust toetab Eesti Teadusagentuur