2023. aasta Eesti välisõhu kvaliteedi seiretulemustest saab lähemalt lugeda Keskkonnaagentuuri blogist.
Kehtestati ELi uued õhukvaliteedi nõuded
Täna jõustunud läbivaadatud välisõhu kvaliteedi direktiiv toob ELi õhukvaliteedi piirväärtused lähemale WHO standarditele, toetades õhusaastest tingitud negatiivse mõju vähendamist tervisele. Õhusaaste on jätkuvalt eurooplaste jaoks peamine keskkonnast tingitud terviserisk (järgnevad muud tegurid, nagu kokkupuude müraga, kemikaalidega ja kliimaga seotud kuumalained), mis põhjustab kroonilisi haigusi ja surmajuhtumeid, eriti linnapiirkondades.
EEA viimaste hinnangute põhjal oli ELis 2022. aastal vähemalt 239 000 surmajuhtumit tingitud kokkupuutest eriti peente osakeste (PM2,5) saastega, mis ületab WHO soovitatud kontsentratsiooni 5 µg/m3. 70 000 surmajuhtumit oli tingitud kokkupuutest osoonisaastega (O3) ja 48 000 lämmastikdioksiidi (NO2) saastega.
Kõiki neid surmajuhtumeid oleks saanud vältida, kui oleks järgitud WHO suunisväärtusi 2022. aastal. Lisaks enneaegsetele surmadele on suurenenud õhusaastega seotud krooniliste haiguste esinemine. On oluline, et neid mõjusid arvestataks õhusaaste üldise tervisekoormuse hindamisel, samuti kasu, mis tuleneks puhtamast õhust Euroopas.
Õhusaaste mõju loodusele
Õhusaaste mõjutab ka meie loodust. EEA hinnangus keskendutakse sellele eraldi peatükis «Õhusaaste mõju Euroopa ökosüsteemidele». Vaadeldakse, kuidas taimestik puutub kokku peamiste õhusaasteainetega ning kuidas see väljendub põllukultuuride saagikuses ja majanduslikus kahjus.
EEA hinnangus leiti, et õhus olev lämmastik, mis ladestub ökosüsteemidesse, suurendab eutrofeerumist, mis toob kaasa muutused ökosüsteemi struktuuris ja funktsioonis. Nimelt oli 73 protsenti ELi ökosüsteemidest 2022. aastal eutrofeerumises üle kriitilise koormuse.
Nullsaaste tegevuskava sisaldab eesmärki vähendada 2030. aastaks 25 protsendi võrra nende ökosüsteemide pindala, kus lämmastiku sadestumine ületab, võrreldes 2005. aasta tasemega, kriitilist koormust. Selle eesmärgi saavutamine on praegu ebatõenäoline, sest ajavahemikul 2005–2022 vähenes see 13 protsendi võrra.
Vääveldioksiidi (SO2) heitkoguste märkimisväärne vähenemine viimastel aastakümnetel on peamiselt lahendanud hapestumise probleemi.