Postimehe teadustoimetuse juhataja Marek Strandberg teeb puust ja punaseks, miks inimesed libedaga kukuvad ja sedavõrd õnnetult, et võivad oma kuklale korraliku vopsu saada või koguni käeluu murda. Põhjuseks on ikka seesama vana hea füüsika.
VAATA VIDEOT ⟩ Miks me jääl kukume ja vahel kohe väga õnnetult (5)
Asja selgitamiseks keeras Strandberg salvrättidest ja kleeplindist kokku mannekeeni. Sellise, kus mannekeeni, mille masskese enam vähem seal kus inimeselgi: vööst veidi kõrgemal. Miks ometi on masskese jääl kõndimiseks vajalik? No esimene reegel on see, et püsti saab püsida vaid siis, kui masskese jääb ülalt alla vaadates jalataldadega piiritletud toetuspinna sisse.
Kui nüüd kujutate ette, et on libe ja te kaldute liiga palju ja sedavõrd, et hõõrdejõud saapataldu enam kohalgi ei hoia, siis hakkate te pöörlema ümber oma masskeskme. Jalad lendavad sihti taeva poole ja pea maa poole ning samal ajal kui te ümber oma masskeskme pöörlema asute, langete raskusjõu toimel ka maa poole. Pöörlemise ja kukkumise vahekord ongi täpselt selline, et kas potsatate peaga vastu maad või panete maha külje, mille alla jääb käsi. Kui keha on piisavalt rammus ja raske, siis ega luumurdki tulemata jää.
Laias laastus on kaks võimalust: kas kõndida nagu pingviin, hoides hoolikalt kogu oma masskeset jalataldade vahel, või teine võimalus on kasutusse võtta kas naeltega saapad või siis saabastele pealetõmmatavad naeltega tallad ja arukal moel vältida seda õhus pöörlema hakkamist.
Viimane on parem, kui teil just erilist lahasefetišit pole. Tuleb siiski öelda, et sel moel selle veerandpöördega kukkudes vaid põrutada saamine on hea õnn. Ootamatult teid tabavad loodusjõud viivad paraku üsna sageli kinnise või lahtisegi luumurruni.