ARVUSTUS ⟩ Külma tõe asemel tehakse lihtsalt «külma»

Kliimateadlastele ja atmosfäärifüüsikutele mõjub film «Külm tõde» külma dušina ja seda selle tõttu, millises ulatuses teaduse sildi all silmamoondusi tehakse. Foto: Unsplash

Kliimateemat käsitlev film «Külm tõde» (see oli Kanal 2 eetris 4. detsembri hilisõhtul) püüab jäljendada dokumentaalfilmi žanri, kasutades usaldusväärsuse tõstmiseks teaduslikke jooniseid ning teadlasi. Filmi pealiskaudsel vaatamisel võibki jääda mulje, et kõik peavoolu kliimateadlaste valed on paljastatud ning inimtekkelist kliimamuutust pole olemas.

Aga kõik pole nii lihtne, nagu filmis püütakse näidata. Järgnevalt toon välja mõned olulisemad valed, mida filmitegijad on tõe pähe esitanud.

Filmis esitatakse globaalse keskmise temperatuuri 2000 aasta pikkust aegrida. Selle abil selgitatakse, et olid külmad perioodid, mis tõid kaasa sõjad ja hävingu, ning head soojad perioodid. Mainimata jäetakse, et külma perioodi ning sooja perioodi globaalse keskmise temperatuuri erinevus on alla ühe kraadi. Samuti lõpeb see joonis aastaga 2000, kuigi mujal filmis kasutatakse isegi 2023. aasta andmeid. Kui tahta seda joonist pikendada aastani 2023, peaks skaala ülemist otsa oluliselt suurendama, sest kui toodud keskaja sooja perioodi temperatuuri anomaalia ulatus 0,2 kraadini, siis perioodi 2000–2020 keskmine temperatuuri anomaalia oleks samas skaalas juba 0,6 kraadi ning 2023. aasta oma koguni 1,1 kraadi. Selliselt joonist pikendades oleks juba väga keeruline väita, et keskaegne soe periood oli praeguse ajaga sama soe.

Sama joonist peaks meenutama ka lõigus, kus naeruvääristatakse 1,5-kraadise temperatuurimuutuse mõju, sest 5-kraadist aastatevahelist erinevust New Yorgis ei märgatagi. Siin võrreldakse erinevaid suuruseid – ühe lokaalse asukoha muutlikkust globaalse muutlikkusega. Kui võrrelda 1,5-kraadist globaalse temperatuuri muutust varem esitatud 2000 aasta joonisega, kus alla ühekraadisel muutusel olid drastilised mõjud, pole enam võimalik väita selle muutuse ebaolulisust.

Filmi autorid tõestavad väga ilusasti ajalooliste mõõtmisandmete abil ära, et CO2 muutus pole mitte kunagi põhjustanud temperatuuri muutust. Siin «unustavad» filmitegijad ära kliimamuutuste põhjused. Filmis esitatud 800 000 aasta pikkuse globaalse keskmise temperatuuri muutlikkus on viimase 2000 aasta muutlikkusest 20 korda suurem. Need suured jääaegu tekitanud kliimamuutused on olnud põhjustatud Maa orbiidiparameetrite tsüklilistest muutustest, mida tuntakse ka kui Milankovići tsükleid ning mille käigus muutus Maale jõudva päikeseenergia hulk. Kui energiavoog muutus, mõjutas see Maa temperatuuri, selle tõttu toimusid muutused taimestikus ning peagi järgnes ka muutus CO2 tasemes. Maa orbiidiparameetrite muutused on aeglased ja praegu on stabiilne periood, mistõttu lähimatel aastatuhandetel toimuvad muutused on tühised. Praegust kliimamuutust veab aga tööstusrevolutsiooni ajaga võrreldes 1,5-kordseks tõusnud CO2 kontsentratsioon, mis piirab soojuskiirguse lahkumist Maalt.

Põhjalikum ingliskeelne analüüs selles filmis toodud valeväidete kohta on leitav siit. 

Lõpetuseks lühikokkuvõte praegusest kliimasoojenemisest. Varasemaid jääaegu põhjustanud Milankovići tsüklid ei põhjusta lähimatel aastatuhandetel märgatavat kliimamuutust, samas pikemas perspektiivis jätkuvad Maal perioodilised jääajad, sõltumata praegusest inimtekkelisest kliimasoojenemisest. Samuti on kindel, et Päike kustub ca 5 miljardi aasta pärast ära. Tulevaste aastasadade Maa kliima on aga otseselt seotud inimkonna tegevusega. Ning juba selle sajandi lõpuks on inimkonna optimistliku ja pessimistliku kliimakäitumise mõju erinevus Maa kliimale suurem, kui oli keskaegse sooja perioodi ja väikese jääaja vahel.

Erko Jakobson, Tartu Ülikooli Tartu observatooriumi atmosfääri kaugseire kaasprofessor, Tartu Ülikooli füüsika instituudi kliimauuringute keskuse Eesti kliimaraporti koostamise töögrupi liige