Uus aasta tuleb pliivaba

Nõnda kuulutas Õhtuleht 1999. aasta detsembris. Uudis seisnes selles, et alates uuest aastatuhandest ei tohtinud Eesti tanklates enam müüa pliid sisaldavat bensiini. See kaotas ühe pliimure põhjustest, ent pliisaaste tagajärgedega looduses peame veel kaua arvestama.

Mürgine raskmetall

Vanasti tunti pliid seatina nime all. Oli ka inglistina ehk päris tina, kusjuures nende vahel ei pruugitud alati vahet teha. Tina (stannum, Sn) ongi paljudelt omadustelt pliiga (plumbum, Pb) sarnane raskmetall, aga neil on üks oluline vahe: erinevalt tinast on plii mürgine.

Pliid kasutatakse laialdaselt, sest ta on odav, lihtsasti hangitav, töödeldav ja korrosioonikindel, moodustab sulameid ning seob hästi pigmente. Teda leiab ka praegu akudest, klaasist, emailidest ja värvidest-lakkidest, meditsiinitarvikutest jne. Eesti keelde on plii jätnud jälje sellise hästi tuntud eseme nagu pliiats nimetuses.

Organismi sattununa seostub plii vererakkudega ja pärsib kudedes mitme ensüümi sünteesi. Kroonilise mürgistuse sümptomid on unisus, kõhu- ja peavalu, oksendamine, kõhukinnisus, kaalulangus. Plii tekitab kehvveresust ning närvi-, neeru- ja südamekahjustusi, ilmselt ka vähki. Mürgistuse raskus oleneb pliiga kokkupuute kestusest, dooside suurusest ja inimese vanusest. Täiskasvanuil imendub organismi sattunud pliist 5–10% (osa ladestub luudesse ja on vähem ohtlik), lastel kuni 50%. Siinkohal tuleb meeles pidada, et plii on närvimürk. Loodetel ja väikelastel pidurdab mürgistus vaimset arengut ning põhjustab edaspidises elus tähelepanuhäireid ja agressiivsust.

Pliimürgistus võib olla tingitud nii eluviisist kui ka -keskkonnast. Looduses leiduv plii on küllaltki mitteaktiivne ega ohusta inimest. Probleemid algasid umbes 6500 eKr, kui nüüdse Türgi aladel õpiti seda metalli kaevandama ja kasutama. Edaspidi sattus plii inimorganismi õhust tolmuna, aga ka vee ja toiduga.

Kas Rooma allakäigu põhjustaja?

Plii mürgisust tajuti juba tuhandeid aastaid tagasi. Antiik-Kreeka arstid seostasid sellega koolikuid (ägedaid sisemisi valuhooge), verevaesust ja podagrat. Ka nüüdismeditsiin tunnistab pliimürgistust podagra sümptomite tekitajana.

Plii tootmise ja tarvituse kõrgaeg saabus Rooma impeeriumi aegadel. Ka praegu Gröönimaa liustikest võetud proovidest leitakse toona Hispaanias ja Kreekas asunud suurte kaevanduspiirkondade tekitatud atmosfäärisaastet. Roomas kasutas pliist valmistatud esemeid eeskätt eliit. Nende käsutuses olid laua- ja kööginõud, veinianumad, veetorustik, kosmeetika (pliisulfiid ripsmetušis) jm. Usutakse, et toonase rikkuri organismi võis päevas sattuda kuni 35 milligrammi pliid (võibolla rohkemgi). Võrdluseks: pliibensiini kasutamise kõrgajal oli see näitaja USA-s sada korda väiksem.

Selline olukord, arvestades pliimürgistuse kahju vaimutervisele, on viinud mõne ajaloolase mõttele, et plii võis olla Rooma allakäigu põhjus – sageli on seda kirjeldatud toonaste valitsejate moraalse ja vaimse degeneratsioonina. Tegelikkus ilmselt selline ei olnud. Roomlased teadsid plii kahjulikkusest, näiteks soovitati veetorud teha plii asemel puidust. Oli siiski üks viis, kuidas plii inimorganismi jõudis, ja see puudutas kõiki ühiskonnakihte.

Plii veinis

Roomlased teadsid, et pliisooladel on magus maitse, ning sedagi, et plii mürgisus takistas mikroorganisme kääritamast veini äädikaks. Seega lisati veinile sapa’t: viinamarjasiirupit, mis oli saadud kuumutamisel pliist anumates. Seda kasutati mujalgi toitudes. Kuivõrd mahla happelisus soodustas plii eraldumist, võis ühes liitris sapa’s olla kuni üks gramm pliid.

1690. aastal kirjeldati Ulmi linnas Saksamaal sagedaid raskeid koolikujuhtumeid. Sealne linnaarst pani tähele, et samas kloostris elavatest munkadest need, kes ei tarbinud veini, olid priid ka kõhuhädadest. Probleemi põhjus pidi niisiis peituma veinis. Täpsemalt uurides selgus, et veinile lisati parema säilivuse nimel ainet, mida tunti pliisuhkruna (pliiatsetaat). Kuivõrd linna heaolu olenes suuresti veinikaubandusest, keelati surmanuhtluse ähvardusel kasutada veinis pliiühendeid.

Kuigi Ulmis toimiti niimoodi, ei muutunud olukord mujal maailmas. Järgnevad sajandid olid tunnistajaks kooliku- ja podagrapuhangutele, mida juba tollal osati põhjendada kas siidrivalmistuse mahlapresside pliidetailide, portveini pliisisalduse või õlleanumate mürgisusega. Üks esimesi USA rahvatervise vallas vastu võetud seadusi keelustas „tinapaberi“ tarvituse alkoholipudelite sulgemiseks.

Tinavalge, täpsemalt pliivalge

Pliimürgistusel on keskne koht töötervishoiu ajaloos. Juba sajandite eest kirjeldati pliiühenditega töötavate tööliste hirmuäratavaid sümptomeid. Pandi tähele, et ohtlikes oludes töötavad naised jäävad sageli lastetuks ja neil sündinud lapsed surevad varakult. Tähelepanekud plii ohtlikkuse kohta ei takistanud seda kasutamast omaaegsetes ravimites. Lähtudes «sarnast sarnasega» raviloogikast, raviti pliiühenditega ka koolikuid, sisuliselt pliimürgistusi.

Mürgistustele andis hoogu trükitööstus, kus pliist valmistati trükiplaate. Sellest metallist oli neid lihtne vormida ning hiljem järgmise teksti valamiseks ümber töötada.

Üks oluline tee, mille kaudu plii inimorganismi satub, on pikka aega olnud värvainete tootmine ja tarvitus. Minevikus tinavalgena tuntud värvipigmenti (pliivalge, aluseline pliikarbonaat) õpiti tegema juba antiikajal. Kuni 20. sajandini oli tegemist olulisima valge värvi allikaga, mida kasutati hoonete, laevade jm objektide värvimiseks (mürgine aine kaitseb puitu), kuid ka kunstis. Siit huvitav fakt: kuivõrd plii neelab röntgenikiiri, on praegused kunstiteadlased hädas omaaegsete maalide röntgenuurimisega.

Eestis keelati pliihaavlid 2013. aastal veelinnujahil; mullu veebruaris jõustus pliihaavlite tarvituse keeld märgaladel ja veekogude juures. Juba loodusesse sattunud plii on röövlindudele siiski endiselt ohuallikas. Tartus Eesti maaülikooli loomakliinikus ravi saanud merikotkas paranes sedavõrd, et lasti tagasi loodusesse. Foto: MADIS LEIVITS / EESTI MAAÜLIKOOL

Oht elusloodusele

Plii kasutamist viimistlusvärvides hakati keelama juba saja aasta eest. Samal ajal, 1921. aastal, avastati, et plii aitab suurendada mootorikütuste oktaaniarvu ehk plahvatuskindlust. Kuigi aine mürgisus oli teada ning esimeses pliibensiini tootma hakanud vabrikus suri lühikese aja jooksul 17 inimest ja paljud lõpetasid «hullumajas», levis «etüüli» (tegelikult tetraetüülplii) nime all bensiinile lisatava vahendi kasutamine jõudsalt. 20. sajandil said sisepõlemismootoritest peamised looduse saastajad. Usutavasti paiskus Euroopas 1970. aastatel õhku 200 000 tonni pliid. Esimesena lõpetas plii tarvituse bensiinis 1972. aastal Jaapan.

Pliibensiini mõju järelmid on endiselt pinnases, pealegi on inimesed praegugi võimelised end eri moel pliiga mürgitama. 1994. aastal tekkis Ungaris ränk tervishoiuprobleem, kuna pliiühendeid oli kasutatud selleks, et anda paprikapulbrile erksamat värvi. 2023. aastal hoiatati USA-s tarbijaid suure pliisisalduse eest kaneelipulbris. Kahtlustuse järgi on toodet tahtlikult rikutud, et parandada välimust ja suurendada kaalu. Arengumaades elavad sajad miljonid inimesed mürgistusohus, sest kasutavad kööginõusid, mida kohalikud meistrimehed teevad pliiga saastunud vanametallist.

Inimene ei ole ainus, kes pliimürgistuse käes kannatab. Tänapäeva Eestis on pliihaavlid üks olulisim merikotkaste suremuse põhjustaja. Need haavlid satuvad veelindudesse veekogudest ning muidugi otse püssitorudest. Maha jäetud saak jõuab paraku «looduse sanitaridesse». Loodetavasti keelustatakse pliihaavlid lõplikult, sest õigupoolest on ka ulukiliha tarbivate inimeste pliisisaldus liiga suur.

Ken Kalling (1963) on teadusloolane.

Artikkel on ilmunud ajakirja Horisont oktoobri-novembri numbris.