VIDEOD ⟩ Teadlased avastasid, et ralliässadest rottidele meeldib väikeste autodega ringi kihutada

Lähme, sõidame: rottidele meeldib nagu inimestelegi ringi rallida. Foto: Kelly Lambert, CC BY-ND

• Eesti neuroteadlane Jaak Panksepp tõestas, et rottidel on võime kogeda rõõmu.
• Rottide rõõm rallisõidust on nüüd ka Richmondi ülikooli neuroteadlastel tõestatud.
• Positiivne kogemus ja selle nimel pingutamine võivad olla toidupreemiast ahvatlevamad.

«Hiir tegi piimapudelist uue automudeli. Klaasist auto paistis läbi: rooliks oli väike käbi, käigukangiks tuletikk, istmeks priske puravik,» algab Uno Leiese lasteluuletus «Hiire auto». Nüüd on see teoks saanud, ehkki «klaasist» auto on palju kõrgtehnoloogilisem ning rooli on lastud hoopis rott.

Ühtlasi sai teaduslikult tõestatud ka lasteluuletuses õhku visatud väide, nagu närilistel tõesti meeldiks rallit sõita.

Richmondi ülikooli neuroteadlane Kelly Lambert ja tema kolleegid on rottide autojuhtimise oskuste arendamise kaudu uurinud looma keskkonna, stressi ning kognitiivsete ja uute oskuste arengu vahelist seost.

Tulemused on üllatavad ja näitavad, et närilised mitte ainult ei õpi autot juhtima, vaid näivad seda tegevust ka tõeliselt nautivat.

Preemia või teekond?

Kelly Lambert jagas oma avastusi The Conversationi artiklis. Ta kirjeldas, kuidas rottide õpetamise protsess tõi esile palju huvitavat preemiate ja ootusärevuse kohta. Kuigi katse algne eesmärk oli uurida stressi mõju kognitiivsele arengule, avastas Lambert, et rottidel võib olla ootamatult sügav emotsionaalne külg.

Covid-19 pandeemia ajal, mil laborites oli sama vaikne ja isoleeritud kui ülejäänud maailmas, märkas Lambert midagi erakordset. Suvel laborisse sisenedes tervitasid teda kolm autode juhtimise väljaõppe saanud rotti, kes jooksid kohe puuri küljele ja hüppasid üles-alla nagu koerad, kes ootavad jalutuskäiku.

«Kas nad olid seda alati teinud ja ma polnud lihtsalt märganud?» küsis Lambert, «kas nad ootasid lihtsalt Froot Loopsi maiust või nautisid nad hoopis autosõitu ennast? Igal juhul näisid nad tundvat midagi positiivset — võib-olla elevust ja ootust.»

Vaata, millise ralliautoga rott startis:

Mis edasi juhtus, saab näha juba sellest videost.

Taamal on näha ka teadlasi, kes silmanähtavalt rõõmustavad roti oskuste üle.

Rottide «ralliauto»

Huvitaval kombel ei piirdunud rottide motivatsioon ainult preemiate, nagu magusad hommikuhelbed, kättesaamisega. Lambert kirjeldas, kuidas rottide huvi autode juhtimise vastu osutus erakordselt tugevaks.

Nad hüppasid sageli vabatahtlikult auto rooli ja «mootorit käivitades» näitasid üles ootamatult suurt entusiasmi mitte ainult tasu saamise, vaid ka sõitmise enda vastu.

Inimene on ka loom, seega rõõmustavad rotidki sellise lõbu nagu autosõidu üle, kui ise saavad roolis olla. Foto: Kelly Lambert, CC BY-ND

Veelgi enam, teadlased avastasid, et rottidel, kes õppisid preemiat ootama ja selle nimel pingutama, oli parem kognitiivne võimekus, võrreldes kontrollgrupi rottidega, kes said preemia kohe kätte.

Kui rottidele anti valik minna Froot Loopsi toidupreemia juurde kiirema jalgsiraja kaudu või pikema marsruudiga, mis kattis teel olles auto juhtimist, eelistasid kaks kolmest hoopis sõitu.

See viitas, et nad nautisid nii teekonda kui ka selle eesmärki.

Õppetund inimestele ja rottidele

Lambert järeldas, et rottide uuringust võib inimestele üle kanda olulise õppetunni. Preemiate ootamine ja nende nimel pingutamine võib pakkuda sama palju rahuldust kui lõpuks preemia ise.

«Surudes lihtsalt nuppu, et saada kohest tasu, kipume unustama, et planeerimine, ootamine ja teekonna nautimine võivad olla terve aju võti,» rõhutas Lambert.

Lamberti sõnul pole tema meeskond siiski  ainus, kes uurib positiivseid emotsioone loomade seas, ja vihjas ka Eesti neuroteadlase Jaak Panksepa katsetele, millega too näitas, et rottidel on rõõmutunne, kui ta neid kõdistas. Eesti teaduri teadustööd «naervatest rottidest» saab lugeda siit.

Uuringud on tõestanud ka seda, et madala stressitasemega elukeskkond võib rottide aju tasusüsteeme ümber häälestada, sealhulgas nucleus accumbens'i ehk aju tasu ja motivatsiooni piirkonda. Kui loomad viibivad oma eelistatud keskkonnas, suureneb accumbens'i piirkond, mis reageerib meeldivatele kogemustele. Kui aga rotte hoitakse stressirohketes tingimustes, laienevad hoopis hirmutunnet genereerivad piirkonnad.

See näitab, et aju on justkui klaver, mida keskkond võib häälestada.

Rottide usk ja lootus

Neuroteadlane Curt Richter pakkus välja, et ka rottidel on lootus. Eksperimendis, mida tänapäeval enam ei lubataks, panid teadlased rotid veega täidetud klaassilindritesse, kus nad ujusid kuni kurnatusest uppumiseni.

Laborirotid, keda inimesed regulaarselt toetasid, ujusid tunde või isegi päevi. Metsikud rotid andsid alla mõne minutiga.

Kui metsikud rotid aga korraks veest päästeti, suurenes nende ellujäämisaeg märkimisväärselt, vahel isegi päevade võrra. Näis, et pääsemine andis neile lootust ja motiveeris edasi võitlema.

Autojuhtimise projekt on Lamberti käitumusliku neuroteaduse uurimislaboris avanud nüüd aga uusi ja ootamatuid võimalusi. Kuigi on oluline uurida negatiivseid emotsioone, nagu hirm ja stress, kujundavad ka positiivsed kogemused aju märkimisväärsel viisil, selgus katsetest.

Nii inimesed kui ka teised loomad liiguvad läbi elu ettearvamatuse, kus positiivsete kogemuste ootamine aitab hoida motivatsiooni preemiate otsimiseks. Kohese rahulduse maailmas meenutavad need rotid meile, et planeerimine, ootamine ja teekonna nautimine võivad olla terve aju võtmeks. Seda on laborirotid teadlastele juba hästi õpetanud.

Muu seas saab rottide rallietteastet näha ka Netflixi dokumentaalsarjas «Loomade salaelu», kus on veel näha teisigi loomaliike ebatavalisi asju tegemas, mis panevad inimesed rõõmustama. Näiteks said kalad selgeks jalgpalli mängimise – ilma jalgadeta muidugi ja kolmemõõtmelises veekeskkonnas, kus aetakse pall lõpuks väravasse.

Uuring tuletab meelde, et vahel võib teekond ise olla sama nauditav kui sihtpunkt — ja et vahel tasub lihtsalt nautida head sõitu.