Inimeste ja loomade kultuurid on erinevad, aga mitte päris nii, nagu seni arvatud

Kuigi loomadel on inimestega palju ühist, on inimeses midagi, mida loomad pole veel tegema õppinud. Foto: Unsplash

Uus teadusartikkel väidab, et inimkultuuri ja loomade kultuuri erinevuste selgitamisel oleme keskendunud valedele aspektidele. Artikli sõnul ei tee meid ainulaadseks mitte oskus varasematele kultuurilistele käitumismustritele tugineda, vaid meie kultuuri paindlikkus ja suundade rohkus, kuhu see areneda võib.

Aastakümnete jooksul on inimene kulutanud tohutult intellektuaalset energiat, et leida omadusi, mis eristavad meid teistest loomadest. Paljud väidetavalt ainult inimesele omased omadused – ratsionaalne mõtlemine, tööriistade kasutamine, tuletegemine, naer, teadvus ja kultuuriliste tavade edasiandmine – on täheldatud ka loomadel. Kui need kõik on kõrvale jäetud, mis siis veel alles jääb?

Veel kümme aastat tagasi oli üldiselt aktsepteeritud, et inimkultuuri erilisus seisneb selle võimes akumuleerida ja areneda, kuid uued avastused loomade käitumises sunnivad meid neid ideid ümber mõtestama, märkis Arizona osariigi ülikooli teadlane Thomas Morgan.

Paljud võiksid sellest järeldada, et inimesed pole sugugi erilised, vaid üks loom paljude seas, kellel on lihtsalt keerukamad tööriistad. Morgan ja tema kaasautor Stanfordi ülikooli professor Marcus Feldman ei nõustu. Nad rõhutavad, et inimese ökoloogiline domineerimine eristab meid märkimisväärselt. Maailmas, kus inimesed ja meie kariloomad moodustavad 96 protsenti maismaa imetajate biomassist, jättes vaid 3 protsenti ülejäänud liikidele, on see väide kahtlemata veenev.

Foto: IFLScience

Kuigi meie individuaalne intelligentsus on selle saavutuseni jõudmisel tähtis tegur, pole see sugugi ainus põhjus. Meie ülekaal tuleneb tuhandetest tehnoloogilistest uuendustest, millest igaüks on vaid osa suuremast tervikust. Meie kultuur võimaldab neid saavutusi koguda ja edasi arendada – omadus, mida peeti seni omaseks vaid inimestele.

Morgan ja Feldman toovad oma artiklis arvukalt näiteid loomariigist, mis näitavad, et ka sotsiaalsete loomade seas akumuleerub kultuur, ehkki viisil, mida me kohe ei pruugi märgata. Kumulatiivset hüpoteesi tagasi lükates arutlevad nad seitsme alternatiivse teooria üle inimkultuuri erilisuse kohta ja lükkavad need kõik ümber, pakkudes lõpuks oma selgitust: inimkultuuri eristab loomakultuuridest selle avatud arengusuutlikkus (open-endedness).

Üks näide, mille autorid välja toovad, et tõestada loomade kumulatiivset kultuuri, pärineb lehe-lõikaja sipelgatelt, kes sõltuvad oma kolooniates toitumiseks kasvatatavast seenest. Tulevased sipelgate kuningannad võtavad seenetükke kaasa, kui nad uue koloonia loovad. Seente sümbiootilised suhted on miljoneid aastaid kestnud ja need on tänaseks muutunud nii, et nad sobituvad ideaalselt sipelgakolooniate vajadustega. Seen on seega osa sipelgate kultuurist ning selle genoomi kumulatiivsed muutused on suurendanud kolooniate ellujäämisvõimalusi. Samuti lükkab see ümber teise kumulatiivse kultuuri hüpoteesi versiooni, mille järgi seisneb meie kultuuri unikaalsus muutuste usaldusväärses edasiandmises.

Kui on keeruline ette kujutada seeni kultuurina, siis tasub meenutada, et Uus-Kaledoonia varesed, keda peetakse meisterlikeks tööriistade valmistajateks, kasutavad mõnes piirkonnas keerukamaid tööriistu kui teistes. Suured geneetilised erinevused seda seletada ei saa – tõenäoliselt on mõned varesed omandanud arenenuma tööriistakultuuri. Šimpanside puhul eksisteerivad isegi selgemad piirkondlikud erinevused termiidipüügivahendite valmistamisel.

Morgan ja Feldman väidavad, et inimkultuur eristub loomade omast just selle poolest, kui paindlikult see suudab uusi käitumismustreid integreerida. Loomad võivad arendada käitumist näiteks kiskjate vastu võitlemiseks, kuid sellised mustrid arenevad kitsas valikus. Kui pärilik info levib epigeneetiliselt, toimib see ainult geneetiliselt olemasoleval tasandil. Samuti suudavad loomade kultuurid loodusnähtusi efektiivsemalt ära kasutada, kuid inimesed on näidanud, et suudame kohandada oma kultuuri täiesti uutele ja enneolematutele tingimustele.

Kõiki teooriaid, mida autorid oma artiklis käsitlevad, samuti hämmastavaid näiteid, mis neid teooriaid ümber lükkavad, kokku võtta oleks tarvis palju pikemat artiklit. Õnneks on uuring avaldatud vabalt kättesaadavana ajakirjas Nature Human Behavior.

Allikas: IFLScience