Need kiskjad on väga pirtsaka maitsega – noorest peast tahavad üht ja vanast peast sootuks muud toitu

Kangurlaste sugukonda kuuluv rahaämblik (Money spider) põllul Foto: Jordan Cuff/Rothamsted Research

Ämblikute saakloomade valikuid käsitlev uus välitingimustes läbi viidud uurimus näitab, et ämblikud eelistavad toitaineid, mis sobivad nende liigi, eluetapi ja soo vajadustega. Uuringu tulemused viitavad sellele, et kui erinevad ämblikuliigid suunatakse spetsiaalselt probleemsete putukate küttimisele, on võimalik nende toitumiskäitumist kasutada kahjuritõrjes põllukultuuride kaitsmiseks.

Ühendkuningriigi Rothamstedi uurimiskeskuses ja Cardiffi ülikoolis doktoriuuringuid teinud Jordan Cuff asutas pärast kraadi kaitsmist Newcastle'i ülikoolis toiduotsimise (foraging) ökoloogia uurimisrühma, kus uuritakse kuidas organismid otsivad, hangivad ja kasutavad oma looduslikus keskkonnas toiduressursse.

Tema uurimusest selgub, et täiskasvanud ämblikud tarbisid rohkem süsivesikute- ja rasvarikkaid saakloomi, samas kui nooremad ämblikud eelistasid veidi rohkem valgurikkaid saakloomi. Samuti ilmnesid erinevate ämblikuliikide vahel teatud toitumisharjumuste erisused. Need eelistused viitavad sellele, et ämblikud on oma evolutsioonis kohanenud valima oma elutsükli teatud etappidel erinevaid toitaineid.

Paljud loomad valivad oma toidu toiteväärtuse põhjal, ütles dr Jordan Cuff. Seda nähtust on varem laboritingimustes uuritud, kuid meie eesmärk oli välja selgitada, kas samasugune käitumine ilmneb ka looduses.

Dr Cuffi sõnul oleks see varem olnud suur väljakutse, kuid tänapäeval saab DNA sekveneerimise ja biokeemiliste meetodite abil töödelda suurt hulka proove, et tuvastada nii ämblike toidulaud kui ka nende tarbitud saagi toiteväärtus.

Uuring viidi läbi Lõuna-Walesi põldudel 2018. aasta suvekuudel kuue kuu vältel. Kõigepealt koguti käsitsi ämblikke, eelkõige kangurlasi (Linyphiidae) ja huntämblikke (Lycosidae) ning seejärel kasutati imurit, et koguda ämblikele kättesaadav saak.

DNA metatriipkoodimise (metabarcoding) abil määrati kindlaks, milliseid saakloomi ämblikud olid söönud, tuvastades nende seedekulglast leitud DNA fragmendid. Toiteväärtuste analüüsiga sobitades õnnestus määrata, milliseid toitaineid ämblikud olid tarbinud.

Tulemused näitavad, et ämblikud otsivad aktiivselt valkude, rasvade ja süsivesikuterikast saaki, kuid tasakaal nende vahel varieerub vastavalt ämbliku spetsiifilistele vajadustele, märkis dr Cuff. Toitumise reguleerimine on ämblikutel adaptiivne ning varasemad uuringud on näidanud, et toidu toitaineline koostis mõjutab ämblike kasvu, paljunemist ja ellujäämist.

Lõppkokkuvõttes võib sellise toitumisdünaamika parem mõistmine aidata tõhustada bioloogilist kahjuritõrjet. Saakloomade eelistusi saab ära kasutada, kohandades põllutingimusi ja elupaikade struktuuri nii, et see soodustaks kahjurite küttimist, pakkudes samal ajal ämblikele toiteväärtuselt sobivat saaki.

Allikas: Phys Org