Tuumarelvade vaene sugulane aurustab kõik elusa

Termobaarilise lõhkepeaga relvadel, nagu heal lapsel ikka, on mitu nime: «vaakumpommid» või ilukirjanduslikumalt «vaese mehe tuumarelv». Iseasi, kas neid on kohane hea lapsega võrrelda, sest hea laps ei tapa teisi inimesi piinarikkalt.

Nimetus «termobaariline» viitab nende pommide mõjule. Kreekakeelne sõna termos tähendab kuumust ja baros survet. Termobaariliste relvade lõhkepeade plahvatus võimendab õhurõhu ja kuumuse tekitatavat kahju.

Termobaarilised relvad töötati välja 1960. aastatel Nõukogude Liidus ja Ameerika Ühendriikides. Esimest korda kasutasidki sedalaadi relvi Ühendriikide väed, et puhastada Vietnami džunglites helikopteritele maandumisplatse ja hävitada mässuliste tunneleid. USA armee keskendus pigem termobaarilistele õhk-pind-relvadele.

Vene relvajõud on loonud mitmele oma relvale termobaarilist laskemoona, näiteks granaadi TBG-7V, mille surmav raadius on 10 meetrit ja mida saab lasta RPG-7-ga. GM-94 on 43 mm granaadiheitja, mõeldud peamiselt selleks, et tulistada termobaarilisi granaate lähivõitluses. Granaat kaalub 250 grammi, sisaldab 160 grammi lõhkeainet, selle tappev ulatus on kolm meetrit, kuid granaadi «killuvaba» konstruktsiooni tõttu peetakse laskjale ohutuks nelja meetrit.

Nõukogude Liit võttis termobaarilised relvad innukalt kasutusele. Sovetid arendasid neid mitmel kujul, alates kaasaskantavatest rakettidest kuni mitmikraketiheitjate ja lennukipommideni.

Venelastel on need olnud käibel Afganistani, Tšetšeenia, Süüria ja kogu Ukraina sõja vältel, sealhulgas aastatel 2014–2021 Donbassis.

Teadaolevalt kasutati TOS-1 rasket leegiheitjat ja kaasaskantavaid raketisüsteeme RPO-A Šmel korduvalt Tšetšeenia sõdade ajal. Mõlemal relval on termobaarilised lõhkepead. Vene eriüksustel olid ka 2004. aasta Beslani pantvangikriisi ajal kooli vallutamiseks RPO-A Šmelid.

Hiljem leiti Spetsnazi positsioonidelt koguni üheksa RPO-A keret. Kreml tunnistas termobaariliste relvade tarvitust kriisi ajal. Kuna vaakum ei vali ohvreid, hukkusid niimoodi ka kõik majas viibinud elusad pantvangid.

Eriti meelsasti rakendavad Vene relvajõud termobaarilisi relvi linnades, sest põlev kütus täidab põleva aerosooliga punkrite, varjendite ja hoonete pilud ja praod. Selliste relvadega saab kõige kiiremini ja odavalt tappa korraga suurel hulgal vastaseid, sealhulgas vastase ja oma tsiviilelanikke.

Mitut tüüpi tapvad segud

Termobaarilisi relvi on mitmesuguseid. Nende hulka kuulub FAE (Fuel Air Explosive). FAE lõhkepea koosneb kütusest ja kahest lõhkelaengust, kusjuures laskemoon on seadistatud nii, et see plahvatab maapinnast kõrgemal. Esimene laeng hajutab kütuse laiale alale. Teine laeng lõhkab kütuse millisekundite jooksul.

Teised variandid on Slurry Explosive Warhead, mis koosneb põlevast vedelikust, segatuna suure koguse lõhkeainega (ka tahkega), ja Reactive Surround Warhead, õhukese seinaga mahuti, mis on täidetud põleva alumiiniumi ja nitrotselluloosiga.

Ukraina kontekstis on palju räägitud poolteisetonnistest laugpommidest FAB-1500, mida Vene hävitajad vallandavad sihtmärgist 60–70 kilomeetri kaugusel oma territooriumilt. Ent on olemas ka samalaadne, kuid palju tapvam relv. Kõige levinum venelaste vaakumpomm on lennukipomm ODAB-500, mille abil on Kreml rakendanud Süürias ja Tsetšeenias põlenud maa taktikat.

ODAB-500PMV on õhusõidukilt heidetav FAE, mis kaalub 525 kg, sh 193 kg lõhkeainet. Seda saab lasta 200 – 12 000 meetri kõrguselt lennukitelt või 220–5000 meetri kõrguselt helikopteritelt. Su-34 võib kanda kuni nelja ODAB-500PMV-d. Mõne Süüria Su-22M-i kohta on teada, et nende tiivaalusele on paigaldatud kuus ODAB-i.

Venemaa kaitseministeerium andis tänavu 4. aprillil teada, et nende õhuvägi kasutab nüüd uusi ODAB-500 termobaarilisi pomme. Neid lasevad välja lennukid Su-34, mida ukrainlased ühekaupa alla tulistavad. Venelaste videokaadritele on jäädvustatud lühikesed pommisähvatused, mis viitavad sellele, et pommi suunamis- ja korrigeerimismooduli tiivad on aktiveeritud. ODAB-500 hävitusulatus on 25–30 meetrit. Ta on kiiresti võimeline puhastama ka tankitõrjemiinivälju.

Ent venelased pommitavad Ukrainat ka samalaadse pommiga ODAB-1500, millel on suurem lõhkepea. Venelastel on teisigi termobaarilisi laskemoonavariante. Näiteks juhitaval pommil KAB-500-OD on 250 kg termobaariline lõhkepea. Juhitaval pommil KAB-1500S GLONASS/GPS on samuti termobaariline versioon.

Venemaa kõige levinuma vaakumpommi ODAB-500 mulaažid Vene sõjandusnäitusel. Foto: ALEXANDER PETROV / WIKIPEDIA

Piinarikas surm

Kui ODAB-1500 läheneb sihtmärgile kümne meetri kõrgusel, plahvatab esimene laeng, mille järel pihustub vedel lõhkeaine õhus aerosoolina laiali. See tungib kõikjale, mis ei ole hermeetiline.

Seejärel plahvatab põhidetonaator ja aerosool süttib. Ükski elusolend ei jää ODAB-1500 plahvatuse järel 500 meetri raadiuses ellu.

Võrdluseks, tavalise lõhkeaine plahvatus samal kaugusel tekitaks ülerõhu 200 kilopaskalit (kPa), ent vaakumpommi oma põhjustab ülerõhu 2000 kPa. Toney Baskini ja John Holcombi 2005. aastal avaldatud uuringu järgi on plahvatuse ülerõhk 1380 kPa vabas õhus ühevõrra surmav.

Erinevalt tavalistest lõhkelaengutest ei sisalda termobaarilised laengud hapnikku. Selle asemel põletavad nad ära ümbritseva õhu. Seetõttu võivad nad sama kaalu juures sisaldada oluliselt rohkem toimeainet kui tavapärased lõhkepead.

Põhiline erinevus termobaarilise relva ja tavalise lõhkeainega lõhkekeha vahel ongi plahvatuse kestus. Suurtüki lõhkeaine mõju võib väldata üksnes millisekundeid, kuid purustusjõud on palju suurem kui termobaarilisel lõhkepeal. See toimib kümneid millisekundeid, purustusjõud on väiksem, ent mõju elusolenditele igal juhul surmav.

Termobaariliste laengute plahvatusel tekivad tapvad rõhulöögid ja tulekera. Plahvatuse epitsentris võib temperatuur kerkida üle 3000 kraadi. Samal ajal põleb kogu ümbritsev hapnik ära, kujuneb vaakum. Sellega kaasneb märkimisväärne lööklaine, mis võib isegi õhusõiduki keret kahjustada. Peale selle põhjustab lööklaine tagasilöögi, tekitades rõhukõikumisi, mis võivad ulatuda koguni mitmesaja kilogrammini ruutsentimeetri kohta.

Termobaarilised relvad on eriti tõhusad välikindlustuste ja kergelt soomustatud sihtmärkide, näiteks koondunud jalaväeüksuste vastu. Ent mõistagi võib neid kasutada ka linnalistes asulates. Lõhkepeade võimsus on võrreldav taktikaliste tuumarelvade löökidega. Ainult sihtmärk ei kiirga pärast hävingut radioaktiivselt.

Nii äkiliste rõhukõikumiste tõttu saavad inimesed piinarikkalt surma: plahvatus rebib mõjualasse sattunud inimesel kopsud katki, pressib silmamunad peast ja purustab kuulmekile. Hävitav mõju on veelgi suurem suletud ruumides, kuna lained resoneeruvad. Südame-veresoonkonnas võib plahvatus põhjustada embooliat ja südame lihaskihi kahjustusi.

USA kaitseluureagentuuri tehtud uuringust selgub, et plahvatuse tapmismehhanism elavate sihtmärkide vastu on ainulaadne ja ebameeldiv. Tapab rõhulöök, ja mis veelgi olulisem, sellele järgnev vaakum lõhub kopse. Kui kütus põleb, kuid ei plahvata, saavad ohvrid põletushaavu ja tõenäoliselt hingavad põlevat kütust ka sisse. Kuna kõige levinumad FAE-kütused, etüleenoksiid ja propüleenoksiid, on väga mürgised, peaksid lõhkemata FAE-d osutuma pilve sattunud inimestele niisama surmavaks kui enamik keemilisi mõjureid.

Plahvatuse keskmes olevad inimesed hukkuvad silmapilk. Kaugemal olijad saavad tõenäoliselt palju sisemisi vigastusi: neil lõhkevad kuulmekiled, sisekõrva elundid, rebenevad kopsud ja siseorganid ning ilmselt jäävad nad enne surma ka pimedaks. Kuna löögija rõhulained ei põhjusta ajukoele kuigi palju kahju, ei pruugi FAE ohvrid plahvatusel kohe teadvust kaotada, vaid piinlevad elusalt veel mitu sekundit või minutit.

Foto: Horisont

Kas lääne hirmutamiseks või siseriiklikel põhjustel lõhkas Venemaa 2007. aasta septembris suurima termobaarrelva, mis eales valmistatud. Selle võimsus oli väidetavalt suurem kui väikseimatel tuumarelvadel.

Kreml nimetas selle relva „Kõigi pommide isaks“ vastuseks ameeriklaste „Kõigi pommide emale“, mis oli, tõsi küll, tuumarelv. Vene pomm sisaldas ligikaudu seitse tonni rõhu all oleva etüleenoksiidi laengut, mis oli segatud nanoosakesega, näiteks alumiiniumiga, ja ümbritses tugevat plahvatusohtlikku lõhkepead. See tekitas plahvatuse, mis võrdus ligi 40 tonni trotüüli plahvatuse tugevusega.

Kaitsetute aurustamine

Juba paar kuud pärast Ukraina sõja algust juunis kiideti Venemaa riigitelevisioonis, kuidas raske leegiheitja TOS-1A hävitab Ukrainas kõik elusa ja imeb ohvrite ehk Kremli-meelse meedia sõnul «natside» kopsudest hapniku välja.

Suurbritannia kaitseministeerium andis 10. märtsil 2022 esimest korda teada, et Ühendkuningriigi kaitseministeeriumi andmetel kasutab Venemaa ukrainlaste vastu termobaarilist relva. Alates sõja algusest on ukrainlased TOS-1A-sid järjepidevalt hävitanud ja vangi langenud või jalga lasknud okupantidelt ära võtnud, ent neid jätkub siiani.

Ukrainlased teatasid mullu juulis, et võtsid okupantidelt ära TOS-1A ja kasutasid seda edaspidi Donetski oblastis Torske lähedal asuvate Vene armee positsioonide tulistamiseks. Avatud allikatest pärineva teabe järgi oli Vene armee selleks ajaks kaotanud juba kuus TOS-1A-d: kolm purustatult ja kolm Ukraina vägedele.

15. juuni postitustest saab näha, kuidas termobaarilisi rakette lastakse hulgaliselt Tšassiv Jari kortermajade pihta. Samal päeval kasutasid okupandid TOS-1A-d Donetski lõunaosas Konstantinovka küla lähedal. Vanemleitnant Leonid Kartašov teenis venelaste poolel raskete leegiheitjate kompanii ülemana. «See oli hirmutav ainult esimesed 30 või 40 minutit. Pärast seda oli see lihtsalt rutiinne töö,» uhkustas Kartašov.

Tänavu 17. juunil kelkisid Vene Telegrami-kanalid, kuidas Tuula õhudessantväeosa TOS-1A Solntsepjoki üksus hävitas Soledari lähedal ukrainlaste üksusi. Oma sõnade kinnituseks oli lisatud video. «Õhudessantväe spetsialistid annavad 220 mm termobaariliste mürskudega hävitavaid lööke AFU positsioonide vastu, põletades maha varjendeid, vaatlus- ja tugiposte, laskemoona ja suurtükiväe positsioone,» väitsid kanalid.

Raske leegiheitja TOS-1A Solntsepjok 2020. aastal Moskvas militaarmessil Armija-2020. Foto: KIRILL BORISENKO

Ent piinarikas surm saab kaela langeda ka lennukitelt. Tänavu 30. märtsil heitsid Venemaa õhujõud Sumõ oblastis Velikaja Vissarevka külale ODAB-1500 vaakumpommi. Kuigi ajakirja Bild Saksa sõjakorrespondent Julian Röpke väitis, et tegemist on esmakordse vaakumpommi kasutamisega Ukraina sõja jooksul, lükkas Ukraina sõjaväeluure juht Kõrõlo Budanov eksliku info ümber.

«ODAB-1500 pomme on kasutatud rohkem kui üks kord: nii rindel kui ka siis, kui Venemaa vabatahtlik korpus ja vabaduse leegion tegutsesid aktiivselt Venemaa föderatsiooni territooriumil,» kinnitas Ukraina kindral. Õigupoolest kasutasid Vene relvajõud inimest aurustavat relva iseenda kodanike vastu.

Ukraina õhutõrjel ei ole kuigivõrd suutlikkust, hävitamaks 1500-kilogrammiseid lauglevaid vaakumpomme või tavalise lõhkepeaga lennukipomme. Venemaal on tohutu hulk 1500 kilogrammi kaaluvaid pomme, mis võivad hävitada üheksakorruselise paneelmaja. Ukraina õhujõudude põhieesmärk on võidelda nende kandjate Su-34 ja Su-35 vastu.

Mais tulistas Vene hävitaja poolteisetonnise vaakumpommi Kramatorskist 12 kilomeetri kaugusel asuvale Oleksijevo-Družkivka külale, purustades üle saja maja, kaheteistkümne auto ja kiriku. Vene väed olid võtnud sihikule eramajad ja nende elanikud.

Tanki kerele paigutatud surm

Tänavu kevadel andis Kreml teada, et on suurendatud raskete leegiheitjate TOS-1A Solntsepjok tootmise võimsust. Enne Ukraina sõda oli neid Vene armeel väidetavalt umbes 50. Vene allikad, mida ei ole võimalik kontrollida, väidavad, et nüüdseks on kõnealuste relvasüsteemide toodang kasvanud 250%. Seda ei maksa pimesi uskuda, kuid mõnevõrra võib toodangut siiski olla rohkem.

TOS-1A laialdane kasutuselevõtt kujutaks endast märksa suuremat ohtu kui tavaline suurtükivägi. Seda tüüpi leegiheitja tulistab termobaarilisi 220 mm rakette, mis kannavad 45 kg süütelõhkepead või 74 kg kaaluvat termobaarilist lõhkepead.

Termobaarilise raketi põlevaine koosseisu kuulub propüülnitraadi vedelik ja magneesiumipulber. Pärast starti segab samuti lõhkepeas asuv eriseade need ained omavahel kokku. Raketi kaal on 173 kg ja laskekaugus süütelõhkepea korral kuni 3,6 km ja termobaarilise lõhkepea korral kuni 2,7 km. Ühe masina kogupaugu hävitusala on kuni 200 x 400 meetrit.

TOS-1A Solntsepjok on paigutatud tanki T-72 šassiile. Algul sisaldas see 30 termobaariliste lõhkepeadega raketti. Solntsepjokil on rakette vähendatud 24-ni, et terve salve saaks kiiremini tühjaks tulistada.

Lasu ettevalmistus on automatiseeritud ega nõua kolmeliikmeliselt meeskonnalt väljumist masinast. Seadmel on laserkaugusmõõtja, mis suudab määrata vastase asukoha kümne meetri täpsusega, peale selle on ballistiline arvesti, mis valmistab ette laskeandmed. Solntsepjok saavutab laskevõime 90 sekundit pärast peatumist, suutes rakette välja lasta kas ühe- või paarikaupa või kogupauguna.

Rakettide vähendamine 24-ni pidi kõrvaldama ka TOS-1 põhipuuduse: väikese laskekauguse. Siiski on need eripärase välimusega relvad kõigi Ukraina droonioperaatorite ja tankitõrjerakettide operaatorite esmased sihtmärgid.

Samuti ei ole vaja palju, et pöörata tohutu jõud meeskonna vastu: isegi ühe mitte väga hästi kaitstud raketi kahjustamine kanderaketis võib vallandada ahelreaktsiooni ja maailmalõpulaadse plahvatuse. Ukraina täiemahulise sõja vältel on hävinud umbkaudu 25 niisugust leegiheitjat.

Nüüdseks on TOS-1A ja TOS-2 saanud järglase. Eri sõjanduskanalitesse ilmusid tänavu juunis fotod TOS-3 Dragonist. Ühte neist näidati huvilistele Venemaa keemiakaitsevägede avalikul üritusel juuni alguses.

Dragonil on vähem laskepesasid: ainult 15 raketti. Võrdluseks: leegiheitjal ТОS-1A on neid 24, ТОS-2-l 18, aga ТОS-1 Buratinol koguni 30. Mida vähem on plahvatusohtlikke rakette, seda väiksem on tõenäosus, et laskemoon droonitabamuse korral plahvatab.

Uuendusena on Dragonil rakettide stardikonteineri ümber droonitõrjepuur. Kas see säästab süsteemi, näitab päriselu lahinguväljal. TOS-3 laskemehhanism on laenatud TOS-2-lt; see on märkimisväärne lõimitud laadimissüsteemi poolest. Arvatavasti on Dragon paigaldatud tanki T-90 šassiile. Selline platvormivalik viitab süsteemi vastupidavusele ja liikuvusele lahinguväljal.

ТОS-3 Dragon kasutab ТОS-2 laskemoona, mille laskekaugus on 10–15 kilomeetrit. Esialgu loodi ТОS-1 täppistulerelvaks, mis pidi punkreid ja varjendeid tabama kahe-kolme kilomeetri kauguselt. See ongi leegiheitja otstarve: otsene toetus rünnakutele kindlustatud punktide vastu.

Suurema laskekaugusega raketid kipuvad paratamatult sagedamini hajuma, ja kuna neil on ühtlasi vähem lasketorusid, väheneb tule tõhusus tunduvalt. Nõnda muutub ТОS täppisrelvast terrorisüsteemiks, mis ilmselt ongi üks venelaste eesmärk.

Ukrainlastel ei ole raskeid leegiheitjaid ega termobaarilisi lennukipomme, välja arvatud need, mille nad on okupantidelt tervena rekvireerinud. Samas on Ukraina „keemikud“ arendanud välja FPV-droonidele paigaldatavad termobaarilised lõhkepead, millega saab tabada venelaste kaevikuid, punkreid ja tanke.

Tõsi, selliste laengute plahvatusjõud on väike ega suuda korraga tappa kompanii jagu jalaväelasi, ent parem siiski kui mitte midagi. «Näeme üha rohkem termobaarilisi FPV-lööke, kuna Ukraina toodab neid hulgaliselt,» on kinnitanud relvaekspert David Hambling ajakirjale Newsweek.

Kadri Paas (1982) on ajakirjanik, kaitseliidu küberkaitseüksuse liige.

Artikkel ilmus ajakirja Horisont oktoobri-novembri numbris.