Nanoplastil on veel kaks omadust ja need on üheskoos väga-väga halvad

Nanoplastid, mida leidub nii meie toidus, joogivees kui õhus, võivad soodustada ka antibiootikumiresistentsete bakterite teket. Foto: Viini meditsiiniülikool

Uus uuring näitab, et nanoplastid – plastosakesed, mis on väiksemad kui 0,001 millimeetrit – häirivad organismi võimet antibiootikume omastada ning võivad isegi kaasa aidata antibiootikumiresistentsete bakterite tekkele.

Viini meditsiiniülikooli, Bonni ülikooli ja Debreceni ülikooli teadlased uurisid iga päev kasutatavate plastide, nagu polüetüleen (PE), polüpropüleen (PP), polüstüreen (PS) ja nailon 6,6 (N66), molekulaarseid struktuure. Kasutades keerukaid molekulaarseid mudeleid, avastasid nad, et nanoplastid võivad molekulaarsel tasandil seonduda tetratsükliiniga, mis omakorda takistab või isegi täielikult blokeerib selle antibiootikumi omastamist organismis.

Tetratsükliin on laia toimespektriga antibiootikum, mida kasutatakse mitmesuguste haiguste, sealhulgas süüfilise ja bakteriaalsete naha- ja kopsupõletike raviks. Uuringus kasutati meetodit, mida nimetatakse lõõmutamiseks (annealing): see hõlmab molekulide kuumutamist ja seejärel jahutamist, et leida nende stabiilseim olek. Lõõmutamise tulemusena seondusid nanoplastide molekulid füüsiliselt tetratsükliini molekulidega.

Viini meditsiiniülikooli teadlane Lukas Kenner on seisukohal, et antibiootikumid, mis seonduvad nanoplastidega ja jäävad seetõttu organismis imendumata, võivad olla ideaalsed kasvukohad bakteritele, võimaldades neil ravimile resistentseks muutuda.

Kenner rõhutas eriti nailoni seondumisvõimet. Seondumine oli eriti tugev nailoni puhul, märkis ta, rääkides siseruumide õhust. Mikro- ja nanoplastide sisaldus on seal umbes viis korda kõrgem kui välistingimustes. Nailon eraldub näiteks tekstiilidest ja satub organismi hingamisteede kaudu.

Tetratsükliini ja plastide simulatsioonid näitavad, kuidas antibiootikum seondub nanoplastidega. Igapäevased tooted, mis sisaldavad PEd, PPd, PSi ja N66t, lagunevad nanoplastideks päikesevalguse, kemikaalide ja füüsilise hõõrdumise toimel. Nii moodustuvad osakesed, mida ei ole palja silmaga näha, kuid mida me iga päev toidu, joogi ja õhuga sisse võtame või hingame või ka naha kaudu omastame.

Nanoplastide pikaajaline mõju pole veel täielikult teada, sest nende mõju inimese tervisele on suhteliselt uus uurimisvaldkond. Teadlased püüavad välja selgitada nende mõju mitte ainult inimestele, vaid ka ökosüsteemidele, sealhulgas mere- ja maismaakooslustele.

Siiski on teada, et nanoplastide imeväike suurus võimaldab neil suhelda meie kehaga rakutasandil ja läbida isegi aju verebarjääri – see on kaitsemehhanism, mis hoiab suuremad molekulid, toksiinid ja patogeenid ajust eemal.

Loodetavasti leiame peagi lahenduse mikro- ja nanoplastide vastu võitlemiseks. Senised uuringud näitavad aga muret tekitavaid tulemusi: tänavu tehtud testides leiti kolmes juhtivas USA pudelivee jaemüüja tootes keskmiselt ligi veerand miljonit tuvastatavat nanoplastiosakest pudeli kohta.

Allikas: New Atlas