/nginx/o/2024/11/05/16466650t1h4d10.jpg)
Inimkond on tuhandeid aastaid oma surnuid matnud, kuid eri kultuurid on arendanud ka teisi viise looduse kaasamiseks viimsele teekonnale. Tiibeti ja zoroastristliku taevamatuse traditsioonid toovad uue vaatepunkti kestlike matusepraktikate tähendusele.
Tiibetis täidavad taevamatuse puhul keskset rolli röövlinnud, samas kui zoroastristlikus traditsioonis ehitati «Vaikuse tornid» (dakhmad), kuhu surnukehad asetati, et lihasööjad linnud neist toituksid. See matusepraktika põhineb usul, et korjuse eksponeerimine loodusele aitab keha puhastada ja vabastada kurjadest vaimudest või deemonitest, mis võivad keha saastada. Dakhmad kujutasid endast spetsiaalseid torne, kuhu lahkunud paigutati, et linnud ja looduslikud elemendid saaksid neid lagundada ja nii võimaldada hingel teekonda taevasse.
Tseremoonia võib tunduda ajakulukas, kuid Texase kohtuekspertiisi antropoloogia uurimiskeskuses tehtud uuringud näitavad, et raisakotkad suudavad inimese kehal liha luudelt peaaegu täielikult eemaldada vaid viie tunniga. Kuidas? Raisakotkad on äärmiselt tõhusad, samas kui kirstus kestab sarnane lagunemisprotsess kuni viis aastat. Seda silmas pidades pakuvad need linnud hämmastavat tõestusmaterjali looduslike matusepraktikate efektiivsusest.
Sarnaselt taevamatusega väldivad «Vaikuse tornid» mitmeid tänapäevaste matuste kahjulikke kõrvalmõjusid. Näiteks USAs hõivavad matmisplatsid hinnanguliselt ligi 404 685 hektarit maad. Kirstude tootmiseks raiutakse igal aastal umbes 1,6 miljonit hektarit metsa, kusjuures paljud maetud surnukehad on palsameeritud, mis tähendab, et mulda jõuab ligi 3,2 miljonit liitrit palsameerimisvedelikku. See vedelik võib aja jooksul saastada nii mulda kui ka põhjaveekihti.
«Vaikuse tornid» olid kunagi laialt levinud ja neid kasutati mitmel pool maailmas. Ajalehe «The Guardian» andmetel ulatuvad need matusepraktikad vähemalt 3000 aasta tagusesse aega. Ortodokssete zoroastristide jaoks on matmine vastuvõetamatu, kuna nad usuvad, et see võib takistada hinge teekonda taevasse ja jätta selle allilma. Sel põhjusel peeti matmist lausa karistusviisiks.
Zoroastristid elavad tänapäevalgi, kuid dakhmade arv on oluliselt vähenenud, kuna praktika on paljudes maailma piirkondades keelustatud. Kohtades, kus tornid on seaduslikud, on need siiski ohus raisakotkaste arvu vähenemise tõttu. Nagu selgitab Encyclopaedia Iranica, mõjutab Karachi äärelinnas paiknevat dakhmat ka linna laienemine. Seal pole raisakotkaid näha olnud viimase 25 aasta jooksul, mistõttu keha lagunemine piirdub vaid kuuma päikese mõjuga, jättes naha terveks. See on viinud olukorrani, kus dakhma ei suuda enam kõiki kehasid vastu võtta.
Kuigi sellised tavad võivad tunduda lääne matmiskultuuris šokeerivad, võib öelda, et dakhmad on loodussõbralikum ja võimaldavad lahkunul omal moel heategu teha, andes oma keha raisakotkastele ja toetades nii hinge üleminekut teispoolsusesse. Kui maailma rahvastik ületab 8 miljardi piiri, võib ökoloogiliste matusepraktikate tähtsus tulevikus ainult kasvada.
Sarnaste kestlike matusevõimaluste hulka kuulub näiteks inimese komposteerimine, mis kogub üha rohkem toetajaid neilt, kes soovivad viimasele teekonnale minnes jätta planeedile väiksema jalajälje.
Allikas: IFL Science
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)