Kaheksajala kombitsad – neis on nii palju närve, et jääb mulje nagu need oleksid aju osad

Kaheksajalad on põnevad. Kui inimestel on aju külge kinnitatud üks seljaaju, siis kaheksajalgadel on peaaegu nagu igal käel oma seljaaju (miinus tegelik selg) ja närvisüsteem. Foto: Robyn Crook/San Fransisco osariigi ülikool

Kui võrrelda kaheksajala kombitsaid meie jäikade luuliste jäsemetega, paistavad viimased nende kõrval painduvuse osas vanade puuokstena. Pole ime, et kaheksajala iminappadega kaetud kombitsate anatoomia on sama ainulaadne kui need loomad ise.

San Francisco osariigi ülikooli evolutsioonibioloog Robyn Crooki labori kahe värske uuringu käigus on kaheksajala kudede struktuuride kohta avaldatud erakordselt detailseid andmeid, mis aitavad paremini mõista, kuidas need olendid tegutsevad.

Kaheksajalga saaki otsimas jälgida on justkui vaadata tindi voolamist eesmärgipäraselt. Kaheksajala luudeta lihaskude paindub, keerleb ja sirutub tasakaalu ning osavusega, mis on loomariigis peaaegu võrreldamatu. Varasemad uuringud on andnud üldise ülevaate kaldu- ja pikilihaste koostoimimisest ning sellest, kuidas sajad miljonid neuronid moodustavad ganglione ehk närvisõlmi, andes igale kombitsale oma kontrollitaseme, justkui distsiplineeritud üksused, kes on ühisele eesmärgile pühendunud, kuid suutelised iseseisvalt probleeme lahendama.

Kaheksajala närvisüsteemi ehitus sarnaneb paljuski inimaju ülesehitusega, kus erinevad neuronitüübid ja lai valik neurotransmittereid loovad keerulise süsteemi, mis võimaldab iga kombitsa iseseisvat liikumist, tunnetamist ja mõtlemist. Crook ja tema meeskond viisid läbi kaks eraldi uurimust, et rekonstrueerida närvikudede jaotus Bocki kääbuskaheksajala (Octopus bocki) kombitsates.

Ühe katse juht Gabrielle C. Winters-Bostwick kasutas DNA-tehnoloogiat erinevate närvirakkude tüübi tähistamiseks ja identifitseerimiseks. Tipust juureni tehtud kõrglahutusega pildid, mis olid võetud värskelt hangitud tipptehnoloogilise mikroskoobiga, näitasid, kuidas erinevad närvirakud paiknevad kolmemõõtmeliselt ning eristuvad kogu kombitsa ulatuses. Winters-Bostwicki sõnul avardab see võimalusi uute hüpoteeside püstitamiseks ja küsimuste esitamiseks, mis puudutavad närvirakkude omavahelist suhtlemist ja kaheksajalgade käitumise ning füsioloogia paremat mõistmist.

Teises uuringus, mida juhtis bioloog Diana Neacsu, kasutati elektronmikroskoopiat neuronite, lihaste ja naha struktuuri rekonstrueerimiseks. Alternatiivne kolmemõõtmeline kaart paljastas looma ajukoore ebatavalised mustrid, intramuskulaarsete närvikiudude diagonaalsed ühendused, korduvad närvisõlmi ja veresooni sisaldavad struktuurid, mis vastavad iminappade asukohale, ning huvitava paigutuse haruldaste suurte närvirakkude kihis.

Kaheksajala anatoomia atlas on alles algus, et õppida mõistma, kuidas see mollusk käitub nii sarnaselt meie arusaamaga komplekssetest närvisüsteemidest, olles samas evolutsiooniliselt läinud hoopis teistsugust teed.

Crooki sõnul tõstatab see küsimuse, miks on sellel loomaliigil niivõrd keerukas närvisüsteem, mis ei paista järgivat samu reegleid kui inimese närvisüsteem. Võimalik, et see keerukus on funktsionaalne kohanemine kaheksajala ainulaadsete ülesannetega või siis lihtsalt evolutsiooniline juhus.

Allikas: Science Alert