Ameerikast avastati iidsed kuldseks kivistunud loomad

Vasakul on äsja avastatud uue liigi Lomankus edgecombei foto ja paremal on sellest tehtud 3D-mudelid. Foto: Luke Parry, Yu Liu, Ruixin Ran (3D mudelid)/Oxfordi ülikool

Enamik Maalt leitud fossiile on säilinud settekivimites, kus mineraalide kihid katavad organismi ja kivistuvad aja jooksul, jättes endast maha kivisse tardunud jälje. New Yorgi osariigis hiljuti avastatud sädelevad kuldsed fossiilid on aga hoopis erineva tekkelooga. Nende pisikesed kehad on pikkamisi asendunud fooliumkullana tuntud püriidiga, mis on taganud nende erakordselt täpse kuju säilimise koguni 450 miljoni aasta vältel.

Teadlaste arvates võis Lomankus edgecombei välja näha selline. Foto: Xiaodong Wang/Oxfordi ülikool

Peale oma kauni ja silmapaistva kuldse värvuse on need fossiilid erakordselt hästi säilinud, selgitab Oxfordi ülikooli paleobioloog Luke Parry. Näib justkui nad võiksid kohe ellu ärgata ja minema sibada.

Lomankus edgecombei nime kandev liik kuulub megacheiranite (ing.k. megacheirans) hulka – väljasurnud mereelukate klassi, kellel olid suurteks «haaravateks käteks» kohandunud esijalad, et saaki püüda.

Fossiilileiukohti, mis säilitavad organisme ülikõrge detailsusega, nimetatakse lagerstätte'ks. Beecheri Trilobiidivoodiks (Beecher's Trilobite Bed) nimetatud lagerstätte on nende seas erakordne. Kuigi see kiht on vaid mõni sentimeeter paks, sisaldab see hulgaliselt muistsete trilobiitide fossiile, mille kehad on fooliumkullaks muutunud.

Just sealt leidis Parry koos kolleegidega ka L. edgecombei.

Püriit tekib tänapäeval sulfaate lagundavate bakterite toimel, mis lagundavad orgaanilist materjali hapnikuvabas keskkonnas ning toodavad vesiniksulfiiti, selgitab Parry. See võib omakorda reageerida rauaga, moodustades püriiti ehk raudsulfiidi. Püriidi tekkeks on vaja orgaanilist materjali, rauda ja hapnikupuudust. Settekiht, mis neid fossiile sisaldab, on madala orgaanilise materjali sisaldusega, kuid rauarikas, mistõttu on seal säilinud loomade luustikud on justkui väikesed saarekesed, kus püriidi moodustumiseks vajalikud tingimused on täidetud.

Loomad maeti tõenäoliselt elusalt tohututesse settekihi ladestustesse, mida põhjustasid turbulentsed voolud.

Tulemuseks on erakordselt hästi säilinud L. edgecombei kolmemõõtmelised fossiilid, mis pakuvad uusi teadmisi megacheiranite anatoomiast. See leid on eriti huvitav, kuna need loomakesed elasid ajaperioodil, mil megacheiranid olid juba hääbumas. Megacheiranid olid kambriumi perioodil (541–485 miljonit aastat tagasi) laialt levinud ja mitmekesised, kuid peamiselt välja surnud ordoviitsiumi varaseks perioodiks (485–443 miljonit aastat tagasi).

See tähendab, et L. edgecombei oli üks viimaseid säilinud megacheirani liike Maal, ning selle anatoomia annab vihjeid lülijalgsete peaosade evolutsioonist, mis on tänapäeval kohandunud antennideks, tangideks ja kihvadeks putukatel, vähkidel ja ämblikulistel.

Täna on rohkem liike lülijalgseid kui ühtegi teist loomade rühma Maal, märgib Parry. Nende edu üheks võtmeks on kohanemisvõimeline pea ja selle liited, mis on arenenud vastavalt erinevatele vajadustele, justkui bioloogiline Šveitsi armeenuga.

Kuna L. edgecombei'l puudusid silmad, viitab see muutus sellele, et olendid kasutasid oma suuri jäsemeid pigem tunnetamiseks kui saagi haaramiseks.

Lomankus edgecombei ei esinda mitte evolutsioonilist tupikteed, vaid näitab, et megacheiranid jätkasid mitmekesistumist ja arengut kaua pärast kambriumi perioodi, kusjuures kunagine hirmuäratav haarats oli omandanud täiesti uue rolli, selgitab Parry.

Allikas: Science Alert