Saada vihje

Osooniauk on oluliselt kahanenud, kuid pikk tee on veel minna

Copy
2024. aastal on osooniauk väiksem kui viimase kolme kümnendi keskmine, kuid osoonikiht on veel kaugel täielikust taastumisest.
2024. aastal on osooniauk väiksem kui viimase kolme kümnendi keskmine, kuid osoonikiht on veel kaugel täielikust taastumisest. Foto: NASA ja NOAA

NASA ja NOAA andmetel on 2024. aastal registreeritud Antarktika osooniauk suuruselt seitsmes väikseim alates 1992. aastast, mis näitab osoonikihti hävitavate kemikaalide vähendamise rahvusvaheliste jõupingutuste positiivset mõju.

28. septembril saavutas Antarktika osooniauk oma 2024. aasta maksimaalse suuruse, haarates enda alla ligikaudu 20 miljonit ruutkilomeetrit, mis on piisavalt suur ala, et katta kogu Antarktika manner ja osa ümbritsevast ookeanist. Kuid NASA juhtivteadlane Paul Newman kinnitas, et see on siiski üks väiksemaid registreeritud osooniauke: «Võrreldes 2000. aastate algusega on 2024. aasta Antarktika osooniauk oluliselt väiksem.»

Kuigi osooniaugu väiksemat suurust seostatakse osoonikihti kahandavate klorofluorosüsinike (CFC) vähendamisega, on NASA sõnul selle aasta osooniaugu mõõtmed osaliselt tingitud ka ootamatust osooni juurdevoolust, mille tõid lõunapooluse kohale põhja poolt pärit tuulevoolud.

Ilmamustrid avaldavad tugevat mõju osooni moodustumisele ja lagunemisele Antarktikas. Näiteks võivad tugevad tuulevoolud, mis piiravad osooniaugu levikut, ja soojemad temperatuurid vähendada polaarses stratosfääris tekkivaid pilvi, kuhu CFCd tavaliselt koonduvad. Sel aastal tõid tuulevoolud lõunapoolusele osoonirikkama õhu, mis täitis osooniaugu äärealad ja takistas selle kasvu võrreldes varasemate aastatega.

Kuigi osoonikihi seisund on paranenud, on selle täieliku taastumiseni veel pikk tee. Osooniaugu suuruse kõrval on oluline ka osoonikihi paksus, mida mõõdetakse Dobsoni ühikutes (DU). Keskmine osoonitase Maa atmosfääris on umbes 300 DU-d, mille paksus atmosfääris on ligikaudu 3 millimeetrit, mis on piisav, et blokeerida ohtlik UV-kiirgus. Mida madalam DU näitaja, seda õhem on osoonikiht ja sügavam osooniauk.

1979. aastal oli osoonikihi paksus Antarktika kohal umbes 225 DU-d, kuid madalaim näitaja registreeriti 2006. aastal, kui see langes 92 DU-le. 2024. aastal oli madalaim registreeritud näitaja 109 DU-d ehk ligikaudu euromündi paksune. See näitab edasiminekut, kuid endiselt alla poole soovitud tasemest.

NOAA globaalse seire labori vanemteadlane Stephen Montzka rõhutab, et 2024. aastal on osooniauk väiksem kui viimase kolme kümnendi keskmine, kuid osoonikiht on veel kaugel täielikust taastumisest.

Allikas: theweathernetwork.com

Tagasi üles