Inimesed arenesid voodit jagades – kuidas aga edasi?

Paljudes riikides, sealhulgas Rootsis, nähakse koosmagamist osana lapsesõbralikust keskkonnast. Foto: Virge Võsujalg

Hiljutine loomade uneuuring viitab sellele, et lähestikku magavad isendid mõjutavad üksteise und. Näiteks teatud liiki paavianid magavad suuremas rühmas vähem, samas kui hiired võivad sünkroniseerida oma une REM-tsükleid.

Nagu loomadelgi, on koosmagamine ka inimestel tavapärane, olgugi et see varieerub kultuuriti ja vanusest lähtuvalt. Lääne ühiskonnas magavad paljud kas üksi või koos romantilise partneriga, ent paljudes kultuurides on sugulasega voodi jagamine tavaline.

Lääne ühiskonnas on arutletud, kas beebid peaksid magama omaette, et õppida end öösel ise rahustama, kuid evolutsiooniteadlased leiavad, et ajalooliselt on koosmagamine pakkunud imikutele turvatunnet ja soojust. Paljudes kultuurides peetakse imikute öist ärkamist rinnaga toitmise ja normaalse arengu osaks, mitte probleemiks.

Kuigi ootamatu imikusurma sündroomi (Sudden Infant Death Syndrome ehk SIDS) kartuses on läänes sageli soovitatud väikelaste üksi magamist, näitavad uuringud, et kontrollides teisi riskitegureid (nt ebaturvalised magamisasemed), ei eristu SIDSi risk statistiliselt oluliselt koosmagavate ja eraldi magavate imikute vahel. Ameerika pediaatria akadeemia (American Academy of Pediatrics, AAP) soovitab imikutel magada vanemate toas, kuid omaette pinnal. Ühendkuningriigi riiklik tervise- ja hoolekandeinstituut (National Institute for Health and Care Excellence, NICE) ütleb, et kui valitakse koosmagamine, peaks beebi magama kindlal, lamedal madratsil, kus puuduvad padjad ja tekid.

Kas koosmagamine mõjutab und?

1990ndate eksperimentides selgus, et koosmagamine võib soodustada tihedamat ja pikemat rinnaga toitmist. Samuti viitasid ajulainete mõõtmised sellele, et koosmagavate imikute ja vanemate uni võib olla kergem. Teadlased oletavad, et see kergem uni võib isegi SIDSi vastu kaitsta, sest sagedasem ärkamine aitab parandada imiku hingamissüsteemi kontrolli.

Osa pooldajaid usub, et koosmagamine toetab laste emotsionaalset ja vaimset tervist, soodustades vanema ja lapse lähedust ning stressihormoonide tasakaalu. Siiski on uuringud vastuolulised, näidates tihti segaseid tulemusi või puuduvat erinevust koosmagajate ja eraldi magajate vaimse tervise vahel.

Laste ja vanemate koosmagamine pärast imikuea möödumist

Ülemaailmsed uuringud näitavad, et koosmagamine on lapseeas tavaline. 2010. aasta uuringus osalenud enam kui 7000st Ühendkuningriigi perekonnast jagas kuus protsenti lapsi vanematega voodit vähemalt nelja-aastaseks saamiseni.

Paljudes riikides, sealhulgas Rootsis, nähakse koosmagamist osana lapsesõbralikust keskkonnast. Samuti magavad sageli ka õed-vennad ühes toas või isegi voodis – 2021. aasta uuring näitas, et USAs jagas 36 protsenti kolme- kuni viieaastastest lastest voodit kas hooldajate, õdede-vendade või lemmikloomadega. Laste une jälgimiseks kasutatud liikumisandurid näitasid, et koosmagavatel lastel võib olla lühem uneaeg kui üksinda magavatel. See ei tulene une katkestustest, vaid koosmagavate laste hilisemast uinumisajast.

Erivajadustega, näiteks närvisüsteemi arenguhäiretega, nagu autismispektrihäire või motoorikahäire, lastele võib koosmagamine pakkuda rohkem turvatunnet, leevendades nende ärevust ja füüsilist ebamugavust, mis raskendab uinumist ja magamist.

Täiskasvanute koosmagamine ja selle mõjud

2018. aastal läbi viidud uuring USAs näitas, et 80–89 protsenti täiskasvanutest, kes elavad koos partneriga, jagavad ka voodit. Paljud paarid leiavad, et koosmagamine tugevdab lähedustunnet ja suurendab unega rahulolu. Partneritega koos magavad inimesed võivad ühtlustada oma unetsükleid, mis soodustab intiimsust. Siiski on uuringud näidanud, et heteropaarides võib naistel olla koosmagamise tõttu raskem säilitada head unekvaliteeti, kuna partneri liigutused võivad nende und kergemini häirida.

Koosmagamine ei ole «üks sobiv lahendus kõigile»

Küsimused koosmagamise mõjude kohta nii lastele kui täiskasvanutele jäävad paljuski vastuseta. Siiski on selge, et koosmagamine pakub emotsionaalset turvatunnet ja sotsiaalset lähedust. Otsust koosmagamise kohta tasub teha lähtuvalt individuaalsetest asjaoludest, nagu tervis ja vanus, mitte pelgalt kultuurinormidest.

Allikas: The Conversation