Loomakaitsjaga tuli Namiibiast kaasa ootamatu külaline

See karushülgepoeg, kes oli ära eksinud, vajas lesila juurde tagasijuhatamist. Foto: Katrin Idla

Kui loodusteadlane ja kirglik metsloomade kaitsja (Eesti Metsloomaühingu asutaja ja üks juhtidest) Katrin Idla oma Namiibia matkalt koju saabus, ootas teda ees üsnagi ootamatu üllatus. Selle, nagu välja tuleb, oli ta ise koguni kaasa võtnud. Või veelgi täpsemalt – tegelane oli end Eestisse kaasa pressinud.

Nagu lummavatest loomavaatlustest ja eksinud karushülge poja päästmisest Atlandi rannikul oleks veel väheks jäänud, selgus seljakoti lahtipakkimisel kõhedust tekitanud tõsiasi. Küljealust pehmemaks tegeva mikromadratsi vahelt vibutas end skorpioniastel ning lülijalgne pages valguse eest madratsi voltide vahele. Skorpione on Namiibias aga kümneid erinevaid liike ja mõned neist koguni inimestki surmava mürgiga. Edasine toimus juba teada ja kättesaadavat teed pidi.

Hommikuks, kui loomaaias hakati kauget külalist lähemalt vaatama, selgus, et ta oli juba hinge heitnud. Foto: Inari Leiman

Eesmärgiks ikka loomale sobivam kodu leida ja kus see võiks mujal olla kui loomaaias. Kõne kõikide loomade sõbrale Aleksi Turovskile andis järgmise juhtlõnga, kelleks oli Inari Leiman Tallinna loomaaia loodushariduse osakonnast – selle asejuhataja. Talle ei tulnud selline teade uudisena, sest aegade jooksul on küll erinevaid elukaid leitud puuviljakastidest, küll koju toodud poest ostetud puuviljadega või on lillepoodidest teatatud mõnest kaugelt maalt pärit taimel askeldavast konnast või sisalikust.

Tema sõnul nad täpset arvet sel moel loomaaeda sattunud elukate üle pidanud ei ole, aga nii on tulnud mitmeidki tegelasi: mõne aja eest geko. Kas loomaaed ongi koht, kuhu selliseid juhukülalisi tooma peaks? «Mitte nüüd tingimata, aga sellele skorpionile olime valmis elupaika pakkuma, » selgitab Inari Leiman. Tema sõnul on täna loomaaias näha suvel sinna saabunud apteegikaanid, kes konfiskeeriti, kuna nendega seotud paberimajandus oli pilla-palla. Kunagi varem leiti troopikamajast üks roheleeguan, kelle ilmselt mõni külastaja ehk oli sinna poetanud. «Ta elas meil ikka mitu pikka aastat ja kui sellise plaaniga inimene oleks tulnud meiega rääkima, siis ilmselt oleksime ka ise talle ulualust pakkunud,» mainib Leiman ja lisab, et kui toimida nagu kord ja kohus peaksid need loomad Tallinna loomaaeda jõudma keskkonnaameti kaudu.

​Nii aga igatahes auklikuks toksitud kaane all plastämbrisse pakitud madrats koos skorpioniga sedapuhku loomaaeda rändas.
Skorpion on meie aladel tundmatu tegelane ja vilksamisi märgatult ei ole ka selle liiki võimalik kindlaks teha, et hinnata, kui saatuslikuks võib sellise astlahoop saada.

Loomakaitsja Katrin Idla Namiibia kõrbes. Foto: Erakogu

«Tol hetkel, kui nägin teda seal liikumas, oli instinkt olla pigem ettevaatlik. Nüüd, veidi lugenuna, tean, et mida peenemad sõrad ja mida laiem saba, seda mürgisema isendiga on tegemist,» selgitab Katrin. See isend oligi kitsaste sõrgadega.

Omamoodi ​kurb oli hommikul saadud teade, et iidne lülijalgne oli hinge heitnud. Skorpionid on Maal elanud üle 400 miljoni aasta!

«Võib veidrana tunduda, aga ma püüangi elavasse sel moel suhtuda, et kui võimalik, siis aidata elul jätkuda,» selgitab Katrin, kes mõne aasta eest Kadriorgu kutsuti, et vaadata, kas seal just remonti minevas tühjalt seisnud maja keldris on ehk nahkhiiri. Olid hoopis haruldased koopaämblikud, kes asjatundjat appi kutsudes said ümber asustatud Tallinna-alustesse käikudesse. Ju need valgustkartvad olendid on seal ehk tänaseni.

​Vaevalt, et lennureis või tema rännuks valitud madratsi plastämbrisse pakkimine skorpionile saatuslikuks said. Viimasel päeval enne Namiibiast lahkumist oli Katrin veetnud mitte telgis, vaid hotellis. Aleksei Turovski oletas seepeale, et hotellides tehakse üsna kindlasti sealmail putukatõrjet ning kontaktmürgi üles korjanu võiski pugeda seljakotti ning seal siis paari päevaga hääbuda. Need mürgid on putukaile surmavad, kui vaid väikegi piisk neile sattub või nad mürgijäljest üle kõnnivad.

Putukateadlane Urmas Tarteski heitis pilgu sellele sisserändajale Namiibiast – algul pildile ja hiljem ka loomaaias ja andis omapoolse määratluse: Uroplectes planimanus. Kirjade järgi siiski kraad nõrgema mürgisusega kui päriselt inimest teise ilma saatvad isendid. Sedapuhku lahkunut vaadates kinnitas ka Tartes Turovski hinnangut, et meil siin haruldase külalise eluküünla võis tõepoolest kustutada mürk ja lisaks veepuudus.

«Kõrbes ja laagripaikades me neid loomi ei näinudki – hoidsid inimestest eemale vast, aga külalise sain ühes just linnast ja hotellist,» arvab Katrin ja möönab, et sellise pika õhureisi järel hingeheitmine on väikestviisi nukrakski tegev: «Hea meelega oleks teda loomaaias aeg-ajalt vaatamas käinud. Skorpionid võivad elada kuni 15-aastataseks ja sõltumata nende hirmutavast olemusest on tegemist ikkagi väga väärikate loomadega. »