Terve Eestimaa élan vital

Tartu. Eesti.03JUN21- Toomas Kiho, Kalevi Kull, Tõnis Mägi ja Kaido Kama salvestasid täna raadios uut podcasti Foto: KRISTJAN TEEDEMA/TARTU POSTIMEES Foto: Kristjan Teedema

Kalevi Kulli loeng elujõust, tähendusest ja valikuist, Riigikogu majas Toompeal, 16. oktoober 2024.

Head hingelised kogu me maal!Toompea kõnetool peaks olema mõeldud kõige paremate mõtete, kõige enam läbimõeldud arusaamade jaoks. Usun, et Eesti elujõud on kõigi me mureks. Tõesti, on ju toimunud mitu Eesti elujõu kongressi. Üks oli veerandsada aastat tagasi, teine tänavu suvel.

Oma nahk ei ole see, millega piirneb mu organism ja mu huvi. Inimese piir on seal, kuhu ulatuvad tema tunded, kaasaelamine, arusaam ja vastutus. Kõnelen siin teadlasena. Teaduse mõte on – elust hoolida. Teistsugusel teadusel ei ole mõtet.

Kui räägin terve Eestimaa elujõust, ja nimetan seejuures prantsuskeelset terminit élan vital, või ladinakeelset vis vitalis, või ingliskeelset vitality, siis vaid viitamaks, et nii teaduses kui tarkusearmastuses on elujõule mõeldud juba kaua, ja seda on mõistlik teada ning kasutada. Tahan rõhutada, et (i) elujõud on miski, millel on teaduslik määratlus, ja (ii) see ei ole kasv ega isegi mitte innovatsioon, vaid rõõm, tervis, looming ja sära. Elusamus.

Milline teadus elujõudu uurib?

Elujõuga tegeles sajand tagasi bioloogia ehk eluteaduse haru, mida nimetati vitalismiks. Kui aga selgus, et elujõudu ei saa mõõta, siis jäeti see unustusse. Arstiteadus tegeleb üleni sellega, kuidas teha nii, et organism oleks terve. Elujõu annab tervis.

Kultuuriantropoloogia ehk inimkogukondade teadus võrdleb kultuure, et mõista, kuidas saab kultuur olla püsiv.

Demograafia ehk rahvastikuteadus kirjeldab, kuidas rahvas välja ei sureks. Suurus ei loe, püsivus loeb.

Biofüüsika õpetab, et elu energiat kannab adenosiintrifosfaat, mille täidab päikesekiirgusest saadud jõuga taimede fotosüntees. Psühholoogia ehk vaimuteadus – tegeleb vaimujõuga.

Ökoloogia ehk koduteadus, suurte elusüsteemide kui tervikute teadus – tegeleb ökosüsteemi kogu elurikkuse püsimise tingimustega. Keeleteadus – uurib, kuidas on keel kõiges muutumises ikkagi allesjääv ja terve. Pedagoogika ehk õpetamisteadus näitab, kuidas head, elujõu püsimiseks vajalikud arusaamised võimalikult paljudele arusaadavaks teha. Esteetika ehk iluteadus on muidugi ülimalt oluline. Sest kultuuri elujõud ja jätkusuutlikkus on seotud hästi tegemisega, aga hästi – see tähendab kaunilt, esteetiliselt. Seejuures mõistes, et ilu – see, mis päästab maailma – ei seisne mitte siledakslihvituses, vaid orgaanilises vormis.

Tähendus ja valik on põhimõisteiks semiootikas, mis analüüsib teadmiste ja harjumuste süsteemi tervikuna, tervet tähendusrikkust. Ja seda, kuidas tõlkida teiste kultuuride õpitut omamaiseks. Sealhulgas elujõuga tegelemisele lähimaid on biosemiootika. Ent sellist teadust, kus elujõud oleks põhiline uurimisobjekt, polegi õieti olemas. See peaks vaatlema tervikut, niisiis natuke kõigist neist nimetatuist, ju peaks see kandma nime eluterviku teadus.

Eesti ei koosne ainult inimestest – Eesti on ökosüsteem

Kõik, kes elavad sel maal, ses paigas, on selle maa ja riigi osalised. Kultuuri elujõud on paigapärasuses ja eluvalikute heatahtlikus arutelus. Paik loob eripära, koos selle paiga keele, elukorralduse ja kommetega, floora ja faunaga. Paigapärasus aga kujuneb aegamisi.

Seega Eesti elujõud ei seisne mitte ainult meie inimeste ja kultuuri elujõus, vaid kogu Eesti elurikkuse, kõigi hingeliste elujõus, inimesed ja kultuur sealhulgas. Kui me unustaksime kõik teised Eesti elanikud ja piirduksime inimestega, siis oleksime õige pea väga kurvad. Võitlus loodusega toob alati kaotuse, isegi võidu korral. Peamine sõnum on, et elujõu suurendamiseks ei ole vaja rohkem kilovatte ja kütust – see ainult hävitaks. Rohkem süües me elujõudu ei kasvata, hoopis muutume laisaks ja paksuks.

Eesti ökosüsteemi energeetiline võimsus on olnud läbi mitme aastatuhande ligikaudu 25 GW. See on energiavoog, mille on taganud meie taimestik (fotosünteesi kaudu) ja seeläbi kõigi muude elanike toidu ja kogu tegevuse. Äsjane üksainus sajand on lisanud meie ökosüsteemile 5 GW võõrast energiat, peamiselt oma ja imporditud fossiilsete kütuste, lisaks muude energiaallikate kaudu. See lisandunud energia on võimaldanud väga suurel määral muuta meie maastikke, muuta keskkonda koos elustiku olulise nõrgendamise ja elurikkuse vähendamisega.

Ilma energiata elu ja majandus ei käi. Aga kui me energiat liiga palju kasutame, siis hävitame pärismaised kooslused, teeme halvemaks oma looduse ja sedakaudu ka iseenda elu.

Materjalide ja massi tassimist tuleb vähendada, mitte suurendada. Kas see peaks tähendama majanduse kahandamist? Mitte tingimata, sest majanduskasvu hinnatakse raha, mitte energiatarbe kaudu, need aga on omavahel järjest vähem seotud. Ent see tõesti tähendaks majanduse nihutamist vähema energiakasutusega harude suunas. Tonnidest tähendusjõu suunas.

Võib tunduda, et energiatarbe vähendamine on majanduse küsimus. Ei, see on esmalt väärtusvaliku küsimus, meie eelistuste ja harjumuste küsimus – kas kiiremini ja tugevamini või rahulikumalt ja targemini.

Halbadest 20.sajandi harjumustest tuleb üle saada

Me loobime sadu miljoneid eurosid energiamahukasse tööstusesse ja laiadesse teetrassidesse, mis Eesti põlist loodust ja kultuuri ainult lõhub, aga oleme kitsid kümnegi miljoni andmisele õpetajatele. Mul on kogu aeg sellest sügavalt häbi. Heade õpetajateta tehakse järgmises põlvkonnas veel rumalamaid otsuseid. Misläbi lõhutaksegi ära Eestimaa, e.esti kultuur

Kui me tarbime niipalju kilovatte ja kütust kui praegu, siis pole meil varsti enam kullerkuppe, pääsusilmi, kassikäppi, nagu Marju Kõivupuu on öelnud. Me lihtsalt hävitame oma paiga eripära, selle paiga, kuhu Eesti kultuur kuulub ja mis ta õieti on. Elada ja kesta koos elurikkusega – see on ainus mõistlik eesmärk.

Mis suurendab kultuuri elujõudu?

On tõendatud, et neis kultuurides, mis püsivad elujõulistena, on laiema levikuga kunsti harrastused ja käsitöö harrastus. Koostegemised. Kogukondlikud rõõmsad rituaalid. Vanad pärismaised kooslused ja kogukonnad on need, mis on enda keelde ja harjumustesse kogunud paigapära rikkuse ja seda edasi kannavad, ja mille piirid püsivad ka ilma tarata.

Tuleb tähelepanelikult kuulata paigavaime. Loovuse osas Valdur Mikitat, keskkonna osas Rein ja Siim ja Liis Kuresood, maaelu osas Pille Tomsonit ja Kaido Kama, käsitööharrastuste ja rõõmsate kogukondlike rituaalide osas Viljandi kultuuriülikooli inimesi. Ja tingimata, oma keel. Pärismaine tähendab paigapõhist keelt, keelt kõigi kohalike märgisüsteemide mõttes, selle paiga rikkasse põimsusse kuulumist.

Kui lasteaia- ja kooliõpetajad peavad eesti keelt oskama, siis ammugi peaks ülikooli õppejõud. Pea peab eesti keelt rääkima, küll siis muud kehaosad ka selle maa keelt kõnelevad ja ühes mõistavad. Pead ei või ära vahetada – siis on ots.

Ülikool on koht, kuhu vähema kui kolme keele oskuseta tööle ei peaks võtma, parem kui nelja.

Elujõud, see on ometi hakkamasaamise rõõm!

Mida rohkem anname oma liikumise teha võõrenergiale, seda enam anname ära oma loomust, oma elujõudu. Mida enam anname oma tarkuse võõrintellektile, seda vähem on oma peaga mõtlemist, seda vähem on vabadust.

Suure tüki vabadust ja iseseisvust oleme juba ära andnud – me ei saa enam omatahtsi kustutada tulesid, et näha tähti, me ei saa enam vaigistada mootorimüra, et kuulda oma looduse hääli. Sõrm on antud. Me oleme oma meelte elujõu ära andnud. Kui panustada välismaiste spetsialistide peale meie probleeme lahendama, siis see tähendab, et me ise pole võimelised oma elust aru saama. Oleme ikka küll. Kogu maailma tarkusega tuleb nõu pidada, seda tõlkida, ent otsustada ikka oma peaga. Aga see nõuab vaimset pingutust, mitte aatomijaama. See nõuab, et me oma õpetajaid toetame, mitte kihutavat rongi.

Ceterum censeo: Rail Balticum cessandum esse! *

Elurõõmu meile kõigile, head hingelised sõbrad!

*) Cato vanema ütluse parafraseering Kartaago kohta: Ma arvan: Kartaago tuleb hävitada!