Eesti on CERNi täisliige: liikmemaks kopsakas, aga tulud veel kopsakamad

Šveitsis Genfis toimub täna pidulik Eesti lipuheiskamise tseremoonia Euroopa Tuumauuringute Organisatsiooni (CERN) täisliikmeks saamise puhul. Ühtlasi tähendab see Eesti teaduse jaoks aastakümneid kestnud jõupingutuste triumfi ja uute teadusväravate avanemist. CERNi juures tegutseva Eesti teadlaste rühma juht ning keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi teadusnõukogu esimees Martti Raidal meenutab, kuidas said alguse Eesti püüdlused saada CERNi liikmeks ja mis nüüd muutub.

Eesti saamine CERNi täisliikmeks on ühe pika 20-aastase protsessi lõpptulemus. Umbes 20 aastat tagasi, aastal 2004 KBFI (Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituut) koostöös haridus- ja teadusministeeriumiga hakkas CERNis toimetama. Aastal 2004 oli esimene kord, kui ministeerium eraldas selleks raha. Me hakkasime seal koolitama suveüliõpilasi. Meie teadlased hakkasid seal käima. Ja panime alguse koostööle. See koostöö on 20 aastaga laienenud ja tekkis vajadus muuta see ametlikuks.

Alguses töötasime CMSi (Compact Muon Solenoid) eksperimendi juures. Tegime teadust. Aga CERN ei ole ainult teaduskeskus. CERN on ka väga suur tehnoloogiakeskus. Nagu kõik teavad, World Wide Web – WWW, mida me kõik kasutame, on tegelikult CERNi leiutis. Ja oli vaja seda koostööd laiendada, sest CERN  pakub lisaks teadusele tehnoloogiaalaseid võimalusi. Pakub Eesti inseneridele koolitust ja koostöövõimalusi. Ja pakub ka firmadele võimalusi, mis saavad sealt hankeid ja ligipääsu kõrgtehnoloogiale. Seetõttu ongi Eesti riik pidanud vajalikuks astuda CERNi liikmeks ja see liikmesuse protsess sai sel aastal tehtud ning CERNis lehvib nüüd Eesti lipp.

Kui palju edulugusid Eestisse tänu CERNile jõudnud on, isegi siis, kui Eesti polnud veel täisliige?

Neid edulugusid on päris mitu. Näiteks üks väga hea edulugu on see, et CERNis on käinud täiendõppel väga suur hulk Eesti gümnaasiumide füüsikaõpetajaid, ehk meie oleme andnud väga suure panuse, et füüsika Eesti koolides veel kestaks ja et seda õpetatakse. Esmapilgul tundub, et see asi ei ole teadusasutusega seotud, aga see motiveerib Eesti õpetajaid väga oma tööd tegema.

Ka Eesti füüsikud on edulugu, sest Eesti on väike riik rahvaarvult, kuid teaduses on Eesti suurriik. Eestis on väga palju väga tugevaid teadlasi. Ja mitte ainult geneetikas,  vaid ka füüsikas.

Rääkides firmadest, on CERNi tehnoloogia abil tehtud päris mitu firmat. Näiteks Andi Hektor ja GScan, kes teevad müüondetektoreid ja üritavad neid rakendada. Aga enne seda on veel Mait Müntel ja keeleõppeprogramm Lingvist, mille taga on masinõpe, mille eest anti äsja välja Nobeli füüsikapreemia. Sest kui masinõppega saab uurida osakesi, siis masinõppega saab uurida ka keelt. Lisaks sellele on terve hulk ettevõtteid, mis on saanud CERNist erinevaid hankeid. Need on põhiliselt Eesti elektroonikud, kes on tootnud seadmeid Siemensile. Nii et see koostöö toimib ja loodetavasti läheb aina paremaks.

Üks asi, mida CERN teeb, kui inimesed, kes on huvitatud teadusest ja tahavad näiteks raketti ehitada, aga nad ei tea, kuidas seda rakendada või kust alustada, siis CERN on üks see koht, kus saada motivatsiooni, kus saada rakendusi. See töötab ühiskondliku teaduse motivaatorina.

CERNi juures tegutseva Eesti teadlaste rühma juht ning keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi teadusnõukogu esimees Martti Raidal. Foto: Peeter Langovits

Seoses liikmeks astumisega räägiti kohe liikmemaksust, mis on 1,5 miljonit eurot aastas. Kas see on väga väike kulu, võrreldes sellega, mida me sealt hakkame saama?

Kõik see, millest me seni oleme rääkinud, tuleb tagasi ühel või teisel viisil. Kui me räägime liikmemaksust, siis enamik sellest tuleb Eestisse tagasi läbi hangete. Firmad teevad hankeid ja suur hulk sellest rahast tuleb Eestisse tagasi. Koolitused ja muud tegevused on sellele lisaks. Aga üldiselt arvatakse niimoodi, et kõrgtehnoloogiasse investeeritud üks euro peaks tulema nelja-viiekordselt ühiskonda tagasi erinevatel viisidel. See peaks olema väga hea investeering. See tundub kuluna, aga tegelikult see tuleb tagasi otseselt läbi hangete, samuti nelja-viiekordselt kaudselt. Igasugune rahvusvaheline koostöö, iga tegevus kõrgtehnoloogiaga on see mis meie ühiskonda arendab.

CERNil on tänasega 24 liikmesriiki. Kui suur tung ja järjekord CERNi liikmeks saada on?

Eesti liikmesusele eelnes Eesti teaduse kontroll või evalveerimine, mille me läbisime väga hästi. See tähendab seda, et Eestis on CERNis tehtav teadus täiesti olemas. Võrreldes Läti või Leeduga, kes samuti üritavad saada liikmeks, oleme meie 15–20 aastat neist ees. Nemad alles üritavad võtta tööle füüsikuid sellel alal, eesmärgiga saada liikmeks. Meil tekkis see 20 aastat tagasi iseeneslikult.

Selles mõttes oleme oluliselt paremad kui meie lõunanaabrid ja oleme sama tublid kui Skandinaaviamaad. See on kvaliteedimärk Eesti teadusele ja suur tunnustus.

CERN on Euroopa tuumauuringute keskus ja on loogiline, et enamik Euroopa riike peaks või võiks olla liikmed. Üks koostööpartner – Venemaa, kes ei ole liige, paraku kasutab neid teadmisi sõjalistel eesmärkidel ja see ei olnud aktsepteeritav ning venelastega koostöö CERNi tasemel lõpetatakse, aga eksperimentidest on nad juba välja arvatud.

Kui kaugel ollakse CERNis suure eesmärgi ehk tumeaine otsingutega?

LHC (Large Hadron Collider ehk suur hadronite põrguti) kiirendi on maailmas täiesti unikaalne. CERNi omapära ongi see, et tal ei ole võistlejaid. Need masinad on nii suured ja nii kallid, et neid saab maailmas ehitada ainult ühe. LHC kõige suurem ja kuulsam tulemus on see, et vabastati Higgsi boson, mis on osake, mis annab teistele osakestele massi. Aga lisaks sellele on seal avastatud paarkümmend uut osakest, mis ei ole elementaarosakesed, vaid koosnevad kvarkidest, mis on prootonite suuremad ja raskemad sugulased. Ja selliseid avastusi on seal tehtud paarkümmend. Nii et CERNi eesmärk on uurida fundamentaalteadust, milles on ta absoluutselt unikaalne. Selleks et uurida fundamentaalteadust, on vaja ehitada väga keerulisi aparaate, töötada selleks välja tehnoloogiaid, mis ongi viis, kuidas CERN panustab ühiskonda otseselt. Kõik need tehnoloogiad, mis CERNis välja töötatakse, lähevad ühel või teisel viisil ühiskonnas kasutusse. Näide on Andi Hektor ja müüontomograafia, ehk müüondetektor, mis esmapilgul tunduvad inimesele kasutud, aga tulevikus saab neid kasutada laevade, sildade või veoautode läbivalgustamiseks, mis võib osutuda väga praktiliseks asjaks.

Piltlikult öeldes, kui te maja hakkate ehitama, siis ehitate kõigepealt vundamendi, mis on fundamentaalteadus, siis ehitate pealisehituse, mis on rakendusteadus ning torn ja lipp on kõige viimane panus ühiskonda.

On raske ette kujutada, mida kõike nende 20 uue osakesega on võimalik teha?

Füüsika on loodusteadus. Loodusteaduses ei saa öelda, mis on eksperimendi tulemus. Sellepärast eksperimente tehaksegi, et saada uusi teadmisi. Alati ehitatakse kõigepealt eksperiment, misjärel tulevad andmed, ja siis neid andmeid interpreteeritakse. CERN peab tegema strateegia, kuidas osakestefüüsika edasi läheb. Lähima pooleteise aasta jooksul otsustatakse ära, milline saab olema järgmine lipulaeva eksperiment. Ehk milline saab olema järgmine CERNi kiirendi peale LHCd. Ja füüsika tulevik sõltub sellest. Kas Future Circular Collider (FCC), mis on 100-kilomeetrine ring, või tehakse lineaarkiirendi, ehk sirgjooneline kiirendi. Mõlema tehnoloogiad ja eesmärgid on erinevad ja eksperimentide tulemused sõltuvad sellest. Minu ja Eesti teadlaste seisukoht on see, et CERN peab jätkama seda eesliini teadust ja olema unikaalne maailmas. Me oleme pidevas võistluses Ameerika, Jaapani, Hiina ja kõigiga. Kui Euroopa tahab natukenegi maailmas mängida mingit rolli, siis CERN on see koht, mis on maailmas täiesti unikaalne. Mitte üheski teises riigis sellist keskust ei ole.

Milline hakkab igapäevane kokkupuude nüüd Eesti teadlastel CERNiga olema? Kui palju siiani on olnud meie teadlasi seal kohapeal ja kuidas edasi?

Teadlastel see uus olukord väga palju ei muuda. Teaduseksperimentides osalemine on niikuinii reguleeritud ja seal saavad osaleda ka mitte CERNi liikmed. Mis meile selle liikmesusega muutub, on kõik, mis puudutab tehnoloogia- ja inseneride koolitust ja tehnoloogiale ligipääsu. Praegu on CERNis kaks Eesti tehnikatudengit, mis oli varem võimatu. Samuti firmade ligipääs CERNi hangetele on nüüd põhimõtteliselt muutunud. Teadlaste osalus sõltub jätkuvalt vajadusest ja rahastusest.

CERNi liikmesriikide lipud, hetkel veel ilma sinimustvalgeta. Foto: CERN

Eesti CERNi täisliikmeks saamise pidulikul lipuheiskamise tseremoonial osaleb Vabariigi President Alar Karis. Riigipead saadavad visiidil Tartu Ülikooli rektor Toomas Asser ning keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi direktor Urmas Nagel.

Presidendi sõnul avardab CERNi täisliikme staatus Eesti ettevõtjate, teadlaste ja üliõpilaste võimalusi osaleda tipptehnoloogilises teadus- ja arendustöös. «See on Eesti teaduse ja tehnoloogiaettevõtete jaoks oluline verstapost,» ütles president Karis.

«CERNi liikmesus oli meie teadlaskonna kindel soov juba aastaid tagasi, kui töötasin Tartu Ülikooli rektorina. Mul on hea meel, et meie akadeemilise kogukonna, ettevõtete ja valitsuse püüdlused on selle reaalsuseks muutnud,» lisas ta.

President Karis kohtub CERNi peadirektori Fabiola Gianottiga, kes annab ülevaate CERNi tegevusest. Kohtumise põhitähelepanu all on teaduskoostöö süvendamine, ettevõtete innovatsioonivõime ning teadus- ja arendustegevuse investeeringute suurendamine. Samuti kohtub riigipea CERNis töötavate Eesti teadlastega ning tutvub maailma suurima osakestekiirendi tööga.