NEW SCIENTIST ⟩ See jabur jogurtiretsept võib sul pikaks ajaks joogiisu ära ajada

Foto: pexels.com

Kui panna piimanõusse vaid neli elusat sipelgat, saadakse piisavalt mikroobe, ensüüme ja happeid, et käivitada jogurtit tootev käärimisprotsess.

Tänapäeval toodetakse enamik jogurteid piima kääritades, kasutades kaubanduslikult valmistatud juuretisi. Siiski kasutatakse kogu maailmas ka palju traditsioonilisi kääritamisvõtteid.

Näiteks Türgis, Albaanias, Bulgaarias ja Makedoonias on teadlased varem dokumenteerinud kultuurilist praktikat kasutada kääritamise käivitajana sipelgaid.

Lisateabe saamiseks töötasid Taani tehnikaülikooli teadlane Leonie Jahn ja tema kolleegid Bulgaarias Nova Mahalas traditsiooniliste jogurtitootjatega, et valida välja punase metssipelga (Formica rufa) koloonia.

Jogurti valmistamiseks lisati soojendatud toorpiima klaaspurki neli elusat sipelgat, seejärel asetati purgi ülaosale marli ja jäeti see üleöö käärima.

Päeva pärast oli piimal välja kujunenud happesus ja tekstuur, mis tähistavad jogurti kääritamise algusjärku. Teadlased kirjutavad, et sellel oli «kergelt terav maitse koos õrna ürdise ja selgelt väljendunud rohurasva maitsega».

Piim hakkab tavaliselt hüübima, kui teatud tüüpi bakterid toodavad piimhapet. Töörühm hindas sipelgatega seotud mikroorganisme ja leidis kahte liiki piimhappebaktereid, mida tavaliselt leidub kääritatud toiduainetes: Lactobacillus delbrueckii bulgaricus ja Fructilactobacillus sanfranciscensis.

F. sanfranciscensis't leidub sageli leivajuuretisega kultuurides, kuid uuring tõstatab võimaluse, et see arenes sipelgates miljonite aastate jooksul, enne kui seda hakati kääritatud toitude valmistamiseks kasutama.

«Meie arvates on üsna tõenäoline, et F. sanfranciscensis pärines sipelgatest või potentsiaalselt teistest putukatest,» ütleb Jahn.

Esialgu populaarteaduslikus ajakirjas New Scientist ilmunud artikkel ilmub Postimehes väljaande loal. Inglise keelest tõlkinud Sten Kohlmann.